Päevatoimetaja:
Loora-Elisabet Lomp
+372 5916 2730

Adik Levin: meediakajastuse umbsõlm infosõja ajastul (20)

Copy
Adik Levin
Adik Levin Illustratsioon: Toomas Tatar

Eesti meedias peetakse Venemaa infokanaleid kallutatuks, kuid kallutatud on ka meie enda meedia, kirjutab meditsiiiniteaduste doktor Adik Levin.

Olen selle põlvkonna inimene, kes nõukogude ajal kuulas Spidolaga öösel köögis uudiseid. Tahtsin tõde teada. Teave, mida tollal edastasid keelatud raadiojaamad, oli nagu hapnik, ja see aitas meie tolle aja probleemidest palju paremini aru saada. Veel 15–20 aastat tagasi pidasin USA meediat kõige objektiivsemaks, kuid juba tol ajal sain aru, et arvatavasti see nii ei ole. Praegu on aga demokraatide ja vabariiklaste omavaheline kemplemine viinud selleni, et ka maailma kõige võimsama riigi meediat on raske usaldada.

Meile püütakse sisendada, et meie idanaabri poolt tulev info on mõjutustegevus. Kui ükskõik missuguse eksperdi käest küsitakse Venemaa meedia kohta, on vastuseks alati stamp: see on propaganda. Selline hoiak on juurdunud. Mõni ekspert julgeb vahel öelda, et meelelahutussaated on head, aga need on ju väga kallid. Kui meie idanaabri juures toimub mõni sündmus, siis on alati käepärast võtta valvearvamusliidrid või kolumnistid (alati ühed ja samad nimed), kes teavad, kuidas sündmust õigesti kajastama peab. Sageli kasutatakse mõne sündmuse puhul slaavi nimega autorit, et info oleks kindlasti toimetuse seisukohast tõenduspõhine. Olen aru saanud, et seda tehakse ka sellepärast, et Venemaalt tulevat infot ei tohi võtta tõenduspõhiselt ja seda tuleb alati käsitleda kui vaenulikku ja ebaobjektiivset. Võib-olla osaliselt on see nii, kuid kas alati?

Kahjuks unustatakse ära, et just poliitiliste sündmuste puhul on vaja küsida ka teise poole arvamust, et lugejal oleks võimalus endal otsustada, kus on tõde või kus on vale. Ere näide sellest, et infot edastatakse ühekülgselt, on igal esmaspäeval Vikerraadiost tulev ülevaade Venemaa meediast. Infovalik on peaaegu täielikult kallutatud ainult Venemaa valitsusvastaste väljaannete ja blogide poole. Jutt on väga tihti sarkastiline, isegi sapine.

Tagasi üles