EKI keelekool ⟩ Eesti nimed on laest võetud
:format(webp)/nginx/o/2020/12/10/13522876t1h56ad.jpg)
10. detsember 2020, 19:02
/nginx/o/2020/12/10/13522875t1h24bd.jpg)
- Mõisnikud mõtlesid eestlastele perekonnanimed välja
- Mõnel mõisnikul tuli anda lausa tuhatkond nime
- Kui fantaasia otsa sai, võeti nimi laest
Uue nimeseaduse eelnõu tutvustaval pressikonverentsil oktoobrikuus ütles siseministeeriumi ametnik: «Vaatame lakke ja mõtleme toreda nime – Lambipirn, Katuseluuk.» Paljudele tundus selline improviseerimine töötavat hoopis vastu traditsioonidele, mida nimetatud seadus peaks kaitsma. Selles mõttelennus polnud aga midagi tavatut, kirjutab Eesti Keele Instituudi leksikograaf-nooremteadur Fred Puss.
Eestis oli üldise perekonnanimede paneku ajal aastail 1822–1835 vaja inspiratsiooni ammutada igalt poolt. Mõnel nimepanijal tuli välja mõelda sadu, mõnel isegi tuhatkond perekonnanime. Seetõttu vaadatigi «lakke» ning võeti nimed sealt.
Sõrve poolsaarel Torgu mõisas polnud vaja pikalt kaaluda, et nimedeks võtta merendusega seotud sõnavarast Ahing, Ankur, Kipper, Pära, Tüürman, Võrk jt. Kanepi pastor võttis appi tööriistad: Ader, Kirves, Peitel, Pikksilm, Reha, Saag, Vikat. Rabiveres läksid käiku Mürr, Salmiaak, Salpeeter ja Tolm.
Mõni nimede väljamõtleja võttis appi omaloodud süsteemi. Räpina pastor kasutas vanu sugukonnanimesid ning lisas neile omapäraseid lõppe. Nii tekkisid Kirrotand, Kirrotarb, Kirrotas, Kirrotosk jt. Ahula mõisavalitsus kasutas mõisa saksakeelse nime Affell lõppu ning pani nimedeks Barkvell, Baumvell, Biervell, Burgvell jt. Vihula mõisas võeti aluseks põline lisanimi Uuk ning perekonnanimedeks anti näiteks Uukaadu, Uukareda, Uukjaak, Uukkivi.
Kui oma mõtted otsa said, siis kasutati ka abimaterjale. Valgu-Nurtu-Nõlva mõisakobaras pandi iga neljas nimi piiblist: Jaarib, Jeerik, Oviir, Parnabas, Peemot, Topaas. Hõredal kasutati aga kirjanik Walter Scotti teost, mis oli nähtavasti inglannast mõisaproua lugemislaual. Talupoegadele pandi hulk ingliskeelseid nimesid, muu hulgas Bastard, Brick, Drink, First, Sekkend, Littel ja ka Skott ise.
On selge, et sellised vaatame-lakke-nimed on Eestis olemas olnud juba alates üldisest perekonnanimede panekust, kuid kas traditsioon on uuesti toas ringi vaatamine või hoopis olemasolevate nimede võtmine, on juba maitse küsimus.
Fred Puss, Eesti Keele Instituudi leksikograaf-nooremteadur
Ümbermaailmasõitja Adam Johann Krusensterni naise vennapoeg, Järvakandi-Vahakõnnu-Lellapere mõisnik Otto von Taube võis appi võtta aga atlase, kui kasutas oma talunike nimedena linnanimesid Bristol, Hamburg, Liverpool, London, Lübeck, Portsmouth, Rostock jt.
Sompa mõisas said aga nimede väljamõtlejal kas ideed otsa või käis ta vahepeal toas mõtteid korrastamas, et ta järgmisele ootavale talupojale andis nimeks Klaaskapp.
On selge, et sellised vaatame-lakke-nimed on Eestis olemas olnud juba alates üldisest perekonnanimede panekust, kuid kas traditsioon on uuesti toas ringi vaatamine või hoopis olemasolevate nimede võtmine, on juba maitse küsimus.