ESSEE Kuidas vabatahtlik merepäästja riiki kaitseb

Artur Talvik
, vabatahtlik merepäästja
Copy
Artur Talvik
Artur Talvik Foto: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja

Euroopas käib sõda. Suurim pärast Teist maailmasõda. See on meidki siin Eestis pannud palju tõsisemalt rääkima ja tegutsema suurema kaitsevõimekuse nimel. Olen jälginud avalikke arutelusid ja isegi väiksemas ringis osalenud mitmes riigikaitseteemalises vaidluses. Nendes aruteludes jääb ikka võimutsema arusaamine, et riigikaitse laias tähenduses on Kaitsevägi ja Kaitseliit. Punkt. Tänane sõda meie lähedal õpetab õnneks ka meie ühiskonda, et kaitsetahe on midagi hoopis laiemat, kui ainult püssi haaramine.

Olgugi et vabatahtlikust merepäästest on viimasel ajal päris palju räägitud, kiputakse meid ikka segi ajama vetelpääste ehk rannavalvega. Seda ilmselt tänu kultussarjale «Rannavalve» («Baywatch»), kus kohvipruuniks päevitunud musklites mehed David Hasselhoffi juhtimisel koos Playboy modelli Pamela Andersoniga glamuurses rannas glamuurse vetelpäästega tegelesid. No eks meilgi merepäästes ole hea väljanägemisega mehi ja naisi, aga päris päästmine käib tavaliselt väga rasketes oludes merel, kus glamuur puudub ning higi ja pisaraidki on päris palju.

Laias laastus jaguneb vabatahtlik merepääste kaheks – elupääste ja tehniline abi. Elupääste osas teeme koostööd PPAga. Kui ühe merepäästeühingu piirkonnas juhtub mereõnnetus, kus inimelud on ohus, siis jõuab see info kindlasti merevalvekeskusesse ja nende kaudu edasi PPA enda alustele, vabatahtlikele merepäästeühingutele. Kui õnnetus juhtub kalda lähedal, siis ka kutselisele päästeametile. Selle nimel on vabatahtlikel merepäästeühingutel üles ehitatud hooajaline valvesüsteem ning neid on koolitatud ja nad on varustanud oma ühingud päästevarustuse ja päästekaatritega.

Kuigi vabatahtlikele merepäästjatele õpetatakse standardolukordade lahendamist, siis päriselus ja merel ei kipu ükski olukord standardile vastama.

Teine pool on tehniline abi. Selleks on vabatahtlikud merepäästjad loonud iseseisva süsteemi Trossi Mereabi, millega saab liituda iga paadi või väikelaeva omanik Eestis. Selle liitumisega garanteeritakse tehnilise rikke korral esmane abi, mis tavaliselt on pukseerimine lähimasse sadamasse. Trossi liikmelisusega saab toetada vabatahtlikku merepäästet, ehk siis anda

meile võimalus hankida veel paremat varustust turvalisuse tagamiseks merel.

Mis sellel kõigel kaitsetahtega pistmist on? Loo alguses mainitud vaidlustes jäi kumama suhteliselt mustvalge lähenemine riigikaitsesse. Lihtsustades: sa kas haarad relva ja lähed vaenlase vastu või sa tõenäoliselt hoopis põgened. Tegelikult on ülioluline, et ühiskond toimiks ka kõige raskemas olukorras. Üks ühiskonna toimimise komponente on toimiv pääste.

Kaasaegse riigikaitse laias käsitluses on aru saadud, et raske on alistada ja vallutada riiki, kus tegutsevad tugevad piirkondlikud kogukonnad. Vabatahtlik pääste on omamoodi tugeva kogukonna nurgakivi.

Sõjaolukorras on üsna tõenäoline, kui mõni piirkond on n-ö muust maailmast isoleeritud ja seetõttu peavad need piirkonnad või kogukonnad ise otsuseid tegema hakkama. Sellistes olukordades muutub vabatahtliku päästja roll ülioluliseks. Seda mitmel põhjusel. Esmalt koolitus. Päästjaid on koolitatud tegutsema väga keerulistes oludes. Seepärast on nõutav kõrge stressitaluvus, mille üheks osaks on vaimne valmisolek kokkupuuteks surmaga. Ka meie Juminda vabatahtlik merepäästeühing on oma 11 tegutsemisaasta jooksul pidanud kolmel korral kokku puutuma surmaga.

Kindlasti on tähtis ka otsuste tegemine ettenägematutes olukordades. Kuigi vabatahtlikele merepäästjatele õpetatakse palju nii-öelda standardolukordade lahendamist, siis päriselus ja merel ei kipu ükski olukord standardile vastama. Nii oleme pidanud Juminda merepäästjatega näiteks kuumaõhupalli päästma. Mitte üheski koolituses sellist asja ei õpetata, aga kuumaõhupall koos reisijatega sai ilusti kaldale ja inimesed jäid terveks.

Vabatahtlikud päästjad on päris hea esmaabikoolitusega ja neil on tavalisest rohkem esmaabivahendeid. Igasuguses kriisiolukorras on elupäästmine väga vajalik oskus. Kuna vabatahtlikud merepäästjad tegelevad ka tehnikaga, siis on meil ülihea ülevaade piirkonna tehnikast ja inimeste oskustest selle tehnikaga tegutseda.

Laiapindse riigikaitse seisukohast on vabatahtlike päästjate olemasolu kogukondades ülitähtis.

Vabatahtlikel päästjatel on oma tugev võrgustik oma sidepidamiskanalitega. Ka selliste riiklike sidekanalitega, mis võivad toimida ka juhul, kui tavaline mobiililevi on kadunud. Loomulikult tunnevad päästjad hästi kohalikke inimesi ja olusid ning vabatahtlikud merepäästjad ka kohalikku rannikut ja merd. See teadmine on kindlasti abiks kaitseväele ja mereväele eriti.

Seega vabatahtliku päästja olemusse ja koolitusse on sisse kirjutatud hakkamasaamine igasugustes keerulistes oludes. Laiapindse riigikaitse seisukohast on vabatahtlike päästjate olemasolu kogukondades ülitähtis. See teadmine annab meie inimestele turvatunde, et kui peaks juhtuma kõige hullem, on ikkagi keegi siinsamas kõrval, kes on treenitud ja varustatud ning valmis elusid päästma. See ei tähenda, et vabatahtlik päästja kuidagi väldiks sõjaväge või rindele sattumist. Suure tõenäosusega paljud meist mobiliseeritakse ja tagalasse jäävad tegutsema pigem need, kes mobilisatsiooni alla ei lähe. Kuigi, vaadeldes praegu Venemaa totaalsõda Ukrainas, on raske öelda, kus on tagala.

Vabatahtliku merepääste ajalugu Eestis on päris pikk. Eestimaa rannikule hakati laevaõnnetuste puhul abi osutavaid merepäästejaamu rajama 1870. aastatel. 1872. aastal loodi ülevenemaalise Merehädaliste Abistamise Seltsi Eestimaa osakond, mis päästejaamade rajamise ning nende seisukorra oma hooleks võttis. Sellest sai alguse organiseeritud vabatahtlik merepääste Eestimaal ja Liivimaal. 1880. aastatel oli Eestimaa randades 14 päästejaama. Eesti Vabariigi algusaastatel kuulus vabatahtlik merepääste enamuse ajast Eesti Punase Risti koosseisu. Nõukogude okupatsiooni ajal saadeti vabatahtlik merepääste laiali. Päästepaadid hävitati ja päästejaamasid kasutati muudel eesmärkidel või lasti hävineda. Organiseeritud vabatahtlik merepääste taastus alles 2010. aastal. Praegu on Eesti rannikul üle 30 tegutseva vabatahtliku merepäästeühingu.

Varsti, augusti lõpus, jõuab taas kätte Juminda miinilahingu aastapäev. 81 aastat tagasi uputati Teise maailmasõja suurimas miinilahingus siinsamas Eesti põhjarannikul umbes kolmandik Kroonlinna liikunud konvoidest. Oma elu jättis märga hauda erinevatel andmetel umbes 15 000 inimest. Moskva on seda tragöödiat aastakümneid üritanud pisendada ja näidata punalaevastiku võiduna. Tegelikult oli see muidugi tohutu sõjaline kaotus ja veel suurem inimlik tragöödia, millest annab kurva ülevaate ekspositsioon Lennusadamas.

Loomulikult üritasid randlased augustis 1941 päästa nii palju inimelusid, kui suutsid, aga nõukogude okupatsioonivõim oli jõudnud lõhkuda külakogukonnad ja merepääste korralduse.

Praegu on vabatahtlik merepääste taas elujõuline. Me oleme end treeninud ja toimiva süsteemi üles ehitanud. Me oleme varustatud, alati võiks muidugi veel moodsamad ja kiiremad alused olla. Meil on tahe. Tahe päästa elusid igas olukorras.

Tagasi üles