P, 5.02.2023

Kethi Uibomägi: Minu Ellujäämise Kunst on ühtehoidmine

Tartu 2024
Kethi Uibomägi: Minu Ellujäämise Kunst on ühtehoidmine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Foto: Kiur Kaasik

Ma olen saanud veeta oma lapsepõlve ja kasvada pööraste 90-ndate alguses kahes Eesti väikelinnas Võrus ja Valgas. Võru Päkapiku lasteaeda oli lühike maa minna, elasin Kreutzwaldi tänaval tänase Jaagumäe toidukeskuse teisel korrusel ja lasteaed asub praktiliselt selle sama maja kõrval. Mäletan neid pimedaid novembrikuu hommikuid, kui taskusse sai pistetud sidrunkollane c-vitamiini komm ja õel käsi pihku võetud ning kahekesi lasteaeda vantsitud, oi kui pikk see kahe maja vahega teekond tundus.

 

Mõned aastad hiljem, kui juba viiesena Valga linnas elasin ei käinud ma enam lasteaias, vaid olin see õnnistatud laps, kes sai mamma Lonny hoole all kodus olla. Küll oli Lonnyl minuga tükk tegemist, sest kõik juba teadsid, et ma ühelgi päeval koju ei jää ja põgenen tulistjalu kilomeetri kaugusel asuvasse ema töökohta, koolimajja.

Ise nii pisike inimene, aga juba toona üsna terane, haudusin igaks päevaks uue plaani, kuidas salaja kodust vehkat teha. Ema juba teadis, et ju ma jälle varsti tulen, sest tema klassis olid minu jaoks juba tühi koolipink ja puhvetist ostetud kohupiimakorp ootamas ning loomulikult ootasid mind ka need 20 uut sõpra, kellega ma ei osanud ühtegi sõna vahetada.

Mu ema oli üks esimesi inimesi Eestis, kes hakkas üldhariduskoolis muukeelsetele lastele õpetama eesti keelt ja sealhulgas kõiki õppeaineid läbima eesti keeles, meie üsna värskes ametlikult lubatud riigi keeles.

Nii ma istusingi viiesena klassitundides koos väikeste väga tublide vene keelt kõnelevate lastega, kellega omavahel suhtlesime naeratuste, noogutuste ja pliiatsite jagamise kaudu.

Foto: Kiur Kaasik

Mu parim sõbranna terveks eluks on pärit just sealtsamast klassist, kes on tänaseks kahekordse õigusalase magistrikraadiga, kahe lapse ema ning räägib vabalt kuues erinevas keeles. Selliseid talente sirgus sellest lennust palju ning unistuste maale Ameerikasse neist ka paljud mõnede aastate möödudes lendasid.

Keelekümblus klassi projekt kujunes niivõrd edukaks, et juba aasta hiljem, 1995. aasta septembris asusid paljud „väikesed venelased“ nagu me neid hellitavalt kutsusime, minuga ühte klassi õppima. Kuna ma nagunii juba koolipinki sõpru ja tarkust taga ajama olin läinud, siis sai ka viiesena sinna samasse kooli Valga Esimesse Põhikooli edukad sisseastumise katsed tehtud ja mu aastatepikkune koolitee saigi alati.

Võite ette kujutada, missugune võis olla elu värskelt taasiseseisvunud Eesti piirilinnas, Valgas. Absoluutselt imeline, kõikide võimalustega koht kasvamiseks, koolis käimiseks, jalgpalli mängimiseks, muusikakooli õpinguteks, näiteringi, laulutundides käimiseks, vähemalt minu mälestuste järgi.

Me olime lihtsad inimesed, kes tegid palju tööd, ei nurisenud vähese materiaalse olemasoleva üle ning mis peamine, unistasime. Mu 20-ndate eluaastate alguses ema oli noor õpetajanna ja isa traktoristist autojuht. Kõik olid omavahel sõbrad, kooli direktorist, linnapea ja kojameesteni välja, sest ainus viis edasi liikumiseks oli hoida kokku ja üksteist toetada.

Olulised edasiviivad omadused olid, et ma olin tegus, rõõmsameelne, julge, empaatiline, soe ja hooliv ning mul oli hea suhtlemisoskuse tõttu palju sõpru. Muidugi mäletan ka seda, kuidas mu riideid, koolikoti pinali õmbles ema sõbranna või soetasime neid taaskasutusringilt, kuidas suvi möödus alati kõikide sugulaste kartulipõldudel või heinamaal tööd tehes, sügis lehti riisudes ja talvepuudega varustamises ning need jäised miinus 28-kraadised hommikud, mil tuli ikka jalgsi mitu kilomeetrit kooli poole kõndida.

Foto: Kiur Kaasik

Täna näen, et see oli parim keskkond ja osa oskuslikust lapse kasvatamisest, kus õpiti elulise tegutsemise ja minu igapäevasesse ellu kaasamise kaudu. Ma õppisin meeskonnatööd ja ühtehoidmist, sest teisiti talvekartul salve ei saanud ning samuti sai kiiresti selgeks see, et kui tegutseda koos, siis saavad asjad kiiremini ja kvaliteetsemalt tehtud. Ma olen siiani väga sellesse usku, et inimesed koos suudavad suuri tegusid luua.

Valga oli turvaline koht, kus elada. Kindel paik, mida ma sain usaldada. Kooli ajal olin aktiivne ja populaarne tüdruk. Populaarne just selle sõna heas mõttes, kes lõi sõprussuhteid kõigiga ning ei lasknud end heidutada kambavaimu mentaliteedist. Eriti meeldisid mulle põnevad karakterid, kes olid introvertsemad, hoidsid veidi omaette, polnud nii väljapoole elajad ja julged suhtlejad, kui mina. Võib öelda, et ma tundsin, et isegi aitan neil sotsialiseeruda ja tunda end koolielus kaasatumana. Mind kasvatati kodus põhimõtetega, et ole salliv, tee teisele seda, mida tahad et sulle tehakse ja mine alati appi, kui kellelgi on abi vaja.

Need väärtused käivad minuga igal pool kaasas, ükskõik kellega, mis maailma osas ma telesaadet tehes inimestega tutvun ja koostööd teen või mis inimeste ette mu muusikaliste etteastetega sattunud olen.

Tea kuhu sa lähed, aga ära kunagi unusta, kust sa tuled. Aitäh Lõuna-Eesti idüllile, et mind sallivusest marineerisid ja lased siiani uskuda, et kõik inimesed on ilusad ja head.

Kethi Uibomägi on Valga juurtega ajakirjanik. Valga vald kannab koos Lõuna-Eestiga 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.

Tagasi üles