Uus-Meremaa annab kehvikute koolidele rohkem raha

FOTO: SCANPIX

PISA-testide tulemuste poolest maailma paremikku kuuluv Uus-Meremaa üks hariduspoliitiliselt eripäraseid otsuseid on suunata rohkem riiklikku haridusraha koolidele, kus õpib rohkem vaese päritoluga lapsi. Enam tähelepanu osutatakse ka põlisrahva maooride laste õpingutele.

PISA-testi tulemusi kriitiliselt analüüsides leiti, et riigis on väga suured erinevused kehvalt ja väga hästi testi teinud õpilaste vahel – kokku 334 testipunkti võrra. Esiteks märgati suuri erinevusi lähtuvalt õpilaste etnilisest päritolust – maooridest ja Vaikse ookeani saartelt pärit õpilastest tegi 24 ja 35 protsenti halva soorituse.

«Seda vaadates me ei ütle, et nende taust takistab neil edasi jõudmast, vaid et meie haridussüsteem ei paku neile piisavalt võimalusi,» selgitas Uus-Meremaa haridusministeeriumi esindaja Lynne Whitney sel nädalal Tallinnas toimunud edukate haridussüsteemidega riikide konverentsil. «Seega me ei süüdista õpilasi, vaid räägime sellest, et peame midagi oma süsteemis muutma, et ka nende tulemused paraneksid,» murtakse seal riigis pead.

Kui pikka aega domineeris Uus-Meremaal ingliskeelne kultuur ja maooridel tuli nende varjus elada, siis alles viimasel kümnendil on mõistetud, et tegu on bikultuurilise rahvaga ning ka neil on õigus säilitada oma kultuuri. Seetõttu on ka hariduses hakatud rohkem tähelepanu osutama nende muredele. Selleks on riik koostanud spetsiaalse maooride haridusstrateegia.

Teise põhjusena tuvastati õpilaste erinev sotsiaalne taust – nii oli halva sooritusega õpilasi madalama sissetulekuga peredest pärit laste seas 25 protsenti, keskmistest peredest laste hulgas 13 ja kõrge sissetulekuga peredest 4 protsenti.

Detsiilide põhjal rahastamine

Nüüd lähtub Uus-Meremaal haridusministeerium koolide rahastamisel sellest, millise sotsiaalse taustaga õpilased neis õpivad. Selleks on koolid jaotatud detsiilidesse. «Iga kool kuulub detsiili, mis peegeldab selle õpilaste perede keskmist majanduslikku tausta,» selgitas Whitney.

Kõik riigikoolid on jaotatud 10 detsiili. Esimesse detsiili kuulumine näitab, et kooli on suurim osakaal madala sotsiaalmajandusliku taustaga õppureid, kümnendas on kõige rohkem kõrge sissetulekuga perede lapsi. «Mida madalam detsiil, seda rohkem kool riigilt raha saab. See võimaldab neil saada lisaraha, et kõigi õpilaste vajadusi rahuldada. Sest on tuvastatud, et rikkamates kogukondades olevates koolides on niigi paremad võimalused.»

«See detsiilideks jaotumine ei tähenda erinevusi riiklike standardite täitmises,» rõhutas Whitney, et erinevused koolide õpitulemuste vahel horisontaalselt on väga väikesed.

Värskeim algatus Uus-Meremaal on aga sekkumisprogramm (Student Achievement Function), mis aitab koolidel oma õpilaste potentsiaali välja arendada ja nende tulemusi parandada. Tähelepanu suunatakse eriti nendele koolidele, mille õpilaste aastatulemused jäävad allapoole riiklikku standardit. «Koolid selgitavad ise välja, milliseid muudatusi on neil koolis vaja läbi viia, millist abi selleks riigilt vajatakse,» selgitas Whitney programmi põhimõtet. «See suurendab kogu kooli suutlikkust, sest õpitakse läbi enesehindamise. Õpetajad määratlevad, mis on kehvade tulemuste põhipõhjused, töötavad välja lahendused. Selleks võivad nad võtta üle mujal koolides toiminud meetodeid või töötada ise midagi muud välja.» Hiljem mõõdetakse, kas ja mil määral on edasi jõutud.

Uus-Meremaal kehtib koolikohustus vanuses 6-16 aastat, kuid tavaliselt alustavad lapsed kooliteed oma 5. sünnipäeval ning enamik jätkab õppimist kuni 18. eluaastani.

Igal koolil on õigus ise oma õppekava paika panna, kuid seejuures peavad nad järgima laiemate raamidega paika pandud riiklikku õppekava.
 

Tagasi üles