Opositsiooni kassat aitavad täita saadikud

Parlamendierakondade liikmemaksud vs kogutulu 2008-2012. Foto: graafika: Silver Alt

Riigikogu liikmed on varmad rahakotiraudu   avama, samas kui partei lihtliikmed hiilivad maksmisest kõrvale.

Kuigi riigikogus opositsioonilised Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) on sel aastal liikmemaksude kogumist parandanud, täidab oma põhikirjast tulenevat kohustust vaid mõnisada liiget ning liikmemaksu summasid aitavad kasvatada hoopis riigikogu saadikud.

Kui Keskerakond sai eelmisel aastal liikmemaksudena kokku ligi 14 800, siis tänavu poole aastaga juba 24 000 eurot. Sellest pea kolmveerand ehk 17 400 eurot tuli riigikogu liikmete taskust.

Keskerakonna fraktsiooni 21 saadikust tasus esimesel poolaastal liikmemaksu 14, suurima summa ehk lausa 2671 eurot maksis Aadu Must. Marika Tuus-Laul tasus liikmemaksu 1946, Valeri Korb 1560, Jüri Ratas 1557, Kalev Kallo 1517, Viktor Vassiljev 1428, Olga Sõtnik 1328, Tarmo Tamm 1189 ja Enn Eesmaa 1000 eurot.

Keskerakondlased ise selgitavad nii suurte summade tasumist põhikirja nõudega, mille kohaselt peavad riigikogu liikmed maksma iga kuu liikmemaksuks seitse protsenti oma brutopalgast. Partei ülejäänud liikmetel tuleb liikmemaksu tasuda vähemalt 10, seenioridel, tudengitel ja õpilastel aga üks euro aastas. Kokku oli liikmemaksu maksjaid 12 400 liikmega erakonnas alla 700.

Liikmemaks või annetus?

Liikmemaksude laekumist on keskerakondlaste sõnul parandanud ka mullu sügisel kehtima hakanud muudatus, mille järgi ei lähe saadud summad mitte enam keskbüroo, vaid piirkonnaorganisatsioonide kasutusse.
Keskerakonna Tartu piirkonda juhtiv Must ütleski, et tegelikult pole tema makstud 2671 euro puhul tegu mitte liikmemaksu, vaid pigem piirkonnale tehtud annetusega. Enda sõnul on ta piirkonna suvepäevade või muude ürituste ja kohtumiste korraldamist vajadusel varemgi toetanud. «Kui piirkonna esimees on vana mees ja muud üle ei jää, siis võtab ta raha oma taskust ja maksab,» ütles Must. Ta lisas, et on raha tasunud ülekandega ning alati jälginud, et piirkonna rahaasjad oleksid korras.

Riigikogu saadikutega on suurema liikmemaksu tasumises kokku leppinud ka SDE. Kui lihtliikmed peavad aastas liikmemaksu tasuma 5–20 eurot, siis riigikogu liikmed maksavad umbes 30 eurot kuus ehk 360 eurot aastas. Kuue kuuga on 19 saadikust liikmemaksu tasunud 18, kes on maksnud erakonnale üle 3500 euro ehk üle veerandi kogu tänavusest liikmemaksust.

SDE peasekretäri Indrek Saare sõnul on erakonnas teadvustatud, et seni pole liikmemaksu kogumisega piisavalt tegeletud, nüüd pööratakse sellele rohkem tähelepanu. Tema sõnul pole liikmemaksu kogumine oluline mitte rahapuuduse pärast, vaid seetõttu, et liikmed osaleksid suuremal määral erakonna tegevuses.

«Mida rohkem on liikmemaksu maksjaid, seda suurem on liikmete osalus otsuste kujundamisel,» märkis Saar, kelle sõnul on liikmemaksu tasumist tähtsustanud ka see, et raha kasutamise üle otsustavad piirkonnaorganisatsioonide juhatused. Sellele vaatamata maksis esimesel poolaastal pea 5900 inimest ühendavas erakonnas liikmemaksu vaid 585 liiget.

Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni esimees Ardo Ojasalu ütles, et iseenesest pole vahet, kas erakonna liige maksab suuri summasid annetusteks või liikmemaksuks, kuniks mõlemad on partei aruannetes kajastatud. Selguse huvides kavatseb komisjon teha tema sõnul ettepaneku eristada edaspidi annetuste ja liikmemaksude asemel liikmetelt ja erakonda mittekuuluvatelt inimestelt saadud tulu.

Samas märkis ta, et tavaliselt on organisatsioonides kehtestatud liikmemaks pearaha põhimõttel. «Muidugi võib teha teatud soodustusi näiteks pensionäridele või õpilastele, aga printsiibis peaks see olema ühetaoline ja regulaarne laekumine,» ütles Ojasalu ning lisas, et vastasel juhul ei saa liikmemaksudest saadava rahaga igapäevases majandustegevuses arvestada.

Erakondade puhul ongi tema sõnul näha, et peakontorite majandamises on liikmemaksuraha tähtsusetu, mistõttu kasutatakse seda kohalike organisatsioonide tegevuse finantseerimiseks.

Passiivsed parteilased

Asjaolu, et parteides on liikmemaksu tasujaid vaid 400–700, näitab Ojasalu hinnangul seda, et erakondade liikmeskond on suures ulatuses passiivne ega suhtu organisatsiooni tegevusse tõsiselt, samuti puudub enamikul seega igasugune mõju erakonna juhtimisele.

«Ka erakonnad ise suhtuvad liikmemaksu kogumisse ükskõikselt. Ilmselt on põhjus selles, et muudest vahenditest, näiteks sponsoritelt või riigieelarvest, on võimalik raha koguda kergemini, kui tegeleda oma liikmetega,» lausus Ojasalu, kelle sõnul võimaldab see omakorda erakondade sees vaadata demokraatlikele protsessidele läbi sõrmede.

Ta märkis, et kui viimastel aastatel on liikmemaksud moodustanud vaid murdosa ehk 0,5–2,5 protsenti erakondade tulust, siis praegu on väike muutus toimunud. Sellegipoolest on liikmemaksude osakaal tema sõnul ebamõistlikult väike, arvestades, et tegelikult peaks liikmete enda finantseeritav osa ulatuma vähemalt 30 protsendini. «Sellest oleme praegu veel ulmeliselt kaugel,» nentis Ojasalu.

Koalitsiooni kuuluvas Reformierakonnas ega Isamaa ja Res Publica Liidus (IRL) ei ole riigikogu liikmetele teistest suuremat liikmemaksu seatud. Reformierakonnas on liikmemaks 10 eurot,  IRLis mittetöötavatele tudengitele ja pensionäridele 6,39 ning töötavatele liikmetele 15,35 eurot aastas. Tänavu on 11 100 liikmega Reformierakonnas liikmemaksu tasunud kõigest 600 ning 9600-liikmelises IRLis veidi üle 400 inimese.
Piirang liikmemaksu tasumata jätnud inimestele on aga vaid Reformierakonnas, kus nad ei või juhtorganitesse kandideerida ega juhtide valimisel osaleda.

Kommentaar
Kaarel Tarand
ajalehe Sirp peatoimetaja ja erakondade rahastamise järelevalve komisjoni aseesimees

Nii kindlatesse asjadesse nagu surm ja maksud peaks inimestel rohkem usku olema, arvas juba inglise kirjanik Daniel Defoe. See tõdemus ei kehti mitte ainult kodaniku ja riigi, vaid inimese ja organisatsiooni suhetes üleüldiselt. Erakonnad moodustavad siin kahetsusväärse erandi ja hoolimata pidevast osutamisest ei leidu seal piisavat valmisolekut meelt parandada.

Maks on organisatsiooni läbiv, seega liikmeid võrdsustav nähtus. Kui ei olda huvitatud liikmemaksust, ei olda huvitatud ka liikme arvamusest. Paraku paistab, et lambaid on palju ja nad on eluga juhtkonna taskus isegi rahul. Demokraatiale ei tule see kõik aga kasuks.

Kurva irooniana näeb Eesti kehtiv «õhukese riigi» doktriin ette, et iga ühiskonnale elutähtsa avaliku teenuse või hüve tagamisel peab selle korraldaja teenima maksimaalselt omatulu, mitte rippuma vaid riigieelarve eraldiste küljes. Samuti nähakse kodanikule kõikvõimalike mittetulunduslike algatuste ja projektide puhul ette omaosalus. Õpetus kehtib taas kord kõigile peale parteide.

Nagu tegelikest laekumisandmetest paistab, pole näiteks Keskerakonnas arugi saadud, mis imeasi see liikmemaks on ja pigem paistab seal kehtivat mitte demokraatlik maksukorraldus, vaid midagi Vana-Rooma kliendisüsteemi laadset. Mujal on olukord ehk pisut parem, kuid kaugel normaalsest. Praeguse nelja erakonna esindajaist koosneva rahvaesinduse valmisolek erakondade rahastamist ka liikmemaksu aspektis põhjalikult ja mõistlikult ümber korraldada on ettearvatavalt väike. Aga liikmemaks ei kuulugi niivõrd juriidilisse kui moraali valdkonda, maksu tasumine on kasvatuse ja väärikuse küsimus.

Kodaniku vaatevinklist on liikmemaksu mittetasuv erakondlane puhas põhjendamatu kulu parteitu kodaniku rahakotis. Seega võiks liikmemaksu vältivate erakondlaste kasvatuslikuks järeleaitamiseks algatuseks moodsa malli järgi nende rahakotid «okupeerida». Lihtsalt pideva küsimisega igalt parteilaselt, kes vastu juhtub, et kas tema liikmemaks on tasutud. Ja kui ei, siis miks. Registri avalikkuse olukorras ei saa ju keegi valetada ka.

Kõlbeliste hoiakute muutus on eeldus mängureeglite muutmiseks. Vahet ei tuleks niivõrd teha liikmemaksu ja annetuse vahel, vaid sise- ja välislaekumiste vahel erakonna tulude struktuuris. See, kui suur osa erakonna liikmetest võtab osa erakonna ülalpidamisest, näitab ühemõtteliselt ära erakonna demokraatlikkuse määra. Ühes äärmuses on siis ühe või käputäie miljonäride ülalpeetav taskupartei, teises kõigi liikmete aktiivsusele toetuv horisontaalne organisatsioon, kus avalike ametite pidamise raske kohustus langeb parimatele, mitte rikkaimatele.