23 aastat kestnud, seni lõputa maa tagastamise saaga

Maret Schultz on üle 20 aasta pidanud võitlust, et saada tagasi 24 hektarit maad Võrumaal Varstu alevikus. Matto-Mäe Edde Karjahansu talu kuulus tema isale. Proua on südi ja on korduvalt valda kohtus võitnud. Pildil jääb Maret Schultzi selja taha talu endise rehihoone ümberehituse käigus kerkinud hoone ja ta püüab kohtus selgeks saada, kas praeguse hoone pärijail on sellele üldse õigust. Foto: Mihkel Maripuu

Õiglus, mälestus ja kohustus oma isa, legendaarse eestiaegse koolijuhataja Theodor Petai ees on pannud tema tütre isa maade eest pidama võitlust naabrite ja vallaga.

Maret Schultz on kange naine: endise matemaatikaõpetaja täpsusega on 80-aastane naine üle 20 aasta püüdnud ajaloolist ebaõiglust isamaade tagastamisel klaariks saada ja korduvalt kohtus Varstu vallavalitsuse otsuste üle ka võidu saanud. Aga tagastamissaaga lõppu ei paista ikka veel.

Maret ja tema õde Helvi, neiupõlvenimega Petai, esitasid isatalu tagasi saamiseks avalduse esimesel võimalusel – 1989. aastal. Tegelikult oli Maret nii kange, et oli juba 1971. aastal isatalu tagasi soovinud. Siis rehabiliteeriti tema isa, 1941. aastal vangistatud, kogu Eesti Vabariigi esimese 20 aasta jooksul Võrumaal Vastse-Roosa koolijuhi ametit pidanud aktiivne Kaitseliidu tegelane Theodor Petai.

Tol ajal oli see ilmselgelt ennekuulmatu soov, mida muidugi ei arutatudki, ammugi siis täidetud. 12 aastat hiljem, 1983. aastal üritas matemaatikaõpetaja isatalu hooneid osta, aga kolhoos ei näinud võimalust endisele omanikule maju isegi mitte raha eest tagasi anda.

1993. aastal lõpuks õnn naeratas ja õed said isatalu elumaja võtmed kätte, tagasi saadi ka enamik talu kõrvalhoonete varemeid. Aga maade tagastamise saaga alles algas. 2004. aastal loobus vanem õde Helvi võitlusest ja võttis oma osa maade eest kompensatsiooni. Nooremal õel tekkis õigus ja tema enda jaoks ka kohustus taotleda tagasi kogu isatalu maad – 24,3 hektarit.

Kui palju on õiglane?
«Soovin oma esivanematele kuulunud talumaa tagastamist võimalikult lähedalt endistele piiridele,» ütleb ja kirjutab Maret Schultz korduvalt nii vallavalitsusele, maa-ametile kui ka kohtutele. Paraku on pika nimega talu, Matto-Mäe Edde Karjahansu maadele Võrumaal Varstu alevikus kolhoosiajal kerkinud üks 12 korteriga elamu ning vana rehielamu on ümber ehitatud täiesti teistsuguseks elumajaks, mille elanikel õigus maad erastada.

Küsimus on, kui suur on õiglane ja mõistlik osa, mis nende majade elanikele peaks vanadest talumaadest erastada jääma.

Varstu vallasekretär Malle Vissel ütleb, et maad peaks kõik saama võimalikult võrdselt. «Püüame kõigi eest seista, et kõigil oleks võrdselt maatükk,» lausub ta.
Aga kuni talumaade tagastatav osa pole selgeks vaieldud, ei saa lõpetada ka elamute juurde maade erastamist. «Korter­elamus on inimesed hirmul, pärimised pooleli, vaja kuuri ehitada, aga ei saa,» loetleb Vissel kortermaja elanike muresid pooleli asja pärast.

Vald on otsustanud, et kortermaja juurde peavad alles jääma ka senised aiamaad, millest vähemalt pooled on hetkel küll söötis. «Meil alevikus, maal, on inimestel ikka ka aiamaa – ei pea just olema, aga tavaliselt ikka on, aga tema (Maret Schultz – toim) arvab, et meetrist maast akna all peaks piisama,» räägib Vissel.

Maret Schultz aga hoiab meeles oma vanaisa ja isa ammuseid pingutusi talumaade väljaostmisel ja nende tundeid selle maa vastu, aga ka oma mälestusi isatalust enne küüditamist ja seal elatud aega Siberist naasmise järel ning suvepuhkuste ajal.

Edde Karjahansu talu jäi 1941. aastal peremehega kokkuleppel talu rentniku Hendrik Rebase kasutusse, kuni pererahvas tagasi tuleb.

Ei peremees ega perenaine elanud karmi Siberi-elu üle, aga tütred tulid tagasi ja jõudsid elada ajani, mil ajaloolise õiguse taastamist võis nõutama hakata. Paremal meelel ei loobuks Maret mälestuste nimel ruutmeetristki isatalu maadest, aga päris nii muidugi ei saa.

Mitmeid aastaid ja kohtuprotsesse kulus sellele, et selgeks saada, kus Edde Karjahansu maad üldse asusid. Maret Schultz ei jõua siiani ära imestada, kuidas maa vahepeal valla kaartidel üle vana maantee «hüppas» ja hoopis teiste vanade talukruntide peale kandus. Selle «hüppega» jäi korterelamu Edde Karjahansust üldse välja.

Kohus pööras tõe uuesti jalgele, aga Maret Schultzi umbusk vallavalitsuse otsuste suhtes sai sellest protsessist vaid tuld juurde. «Kohtuasju on nii palju olnud, et kõiki ei mäletagi enam,» tõdeb vallasekretär.

Omaette lugu on teise uue (või uue kuuega) hoonega, mis kunagi oli vana rehielamu ja oli ka rentnik Rebase käes, aga kolhoosiajal asusid sinna elama uued inimesed, kes hoone millalgi 1970. aastatel ümber ehitasid. Vaat selles asjas on ka üks suur segadus: kohus peab nüüd otsustama, kas praegustel omanikel ikka on Nõukogude ajast seaduslikku alust seda hoonet omada ja edasi pärandada.

Ühest kohtust teise
Maret Schultz leppis juba aastaid tagasi selle maja elanikega kokku, et neile jääb veel aastakümneteks hoonestusõigus ehk nad võivad oma kodus rahulikult edasi elada. See kokkulepe ei pidanud ja vallavalitsuse abil ning advokaatide toel käibki nüüd vaidlus kohtus.

Mõned aastad tagasi elas veel inimesi, kes oleksid kohtus võinud rääkida, kuidas ühest majast teine sai, aga eakad inimesed paraku lahkuvad igavikku. Nii peavad nüüd juristid kolletunud dokumentidele tuginedes asja selgeks tegema. Siiani on visa proua kui mitte esimese astme, siis teise astme kohtus ikka õiguse saanud.

Aga protsess muudkui venib ning vanaproua kodus kasvab vanade ja uute dokumentide kuhi üha suuremaks.

Maret Schultzi tervis on pikale protsessimisele vastu pidanud: Tallinnas elav proua käib võimlemas ja laulab kooris, et vaimu ja keha värskena hoida. Ta ei väsi oma pühast võitlusest, et ühel päeval isatalu maadel täieliku perenaisena ringi käia ja seda oma järeltulijatele pärandada. Perenaise pilguga käib ta seal küll ka praegu ringi, mis naabritele ilmselgelt erilist rõõmu ei valmista.

Vallasekretär tunnistab, et ei tea, kuidas ja millal see tagastamise lugu ükskord lõpeb. Ta tunnistab, et vallavalitsus ei julge selle maatüki osas midagi otsustada, sest teab, et iga otsus võib uue kohtuloo kaasa tuua.

«Nimelt keerata me talle ei taha,» kinnitab Vissel ja lisab, et kellegi teisega pole Varstus niisugust probleemi olnud. Üks tagastamine on Varstus siiski veel pooleli, aga Vissel usub, et see leiab peagi lahenduse.

Ülejäänud maade tagastamised on juba mitu aastat tagasi lõpetatud.

Maareformi statistika

•    Maakatastrisse on kantud ligi 620 000 katastriüksust pindalaga üle nelja miljoni hektari. See on ligi 92 protsenti Eesti maismaast.
•    Sellest 1,5 miljonit hektarit ehk 34, 4 protsenti on tagastatud maa.
•    983 000 hektarit ehk 22,5 protsenti on erastatud maa.
•    Ligi 1,5 miljonit hektarit ehk 33,9 protsenti on jäetud riigiomandisse.
•    36 000 hektarit ehk 0,8 protsenti on antud munitsipaalomandisse.
•    Reformimata on veel ligi 366 000 hektarit maad.
Allikas: maa-amet, 31. mai 2012 seisuga