Athena laval luusib mitut sorti vereimejaid

Põim Kama
, Kultuurikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Lepik
Andres Lepik Foto: SCANPIX

Athena keskuses Emajõe Suveteatri poolt publiku ette toodud «Viimane Dracula»
on lavastus, mida tuleb vaadelda kahes osas. Alguses on kõik väga hästi ja pärast enam ei ole.

Mart Kivastiku näidendi on lavale seadnud Kalju Komissarov. Ühiskonnakriitilises fantaasiamängus löövad kaasa Tartu botaanikaaia krunti jahtivad JOKK-juristid (Margus  Jaanovits ja Aarne Soro) ja aeda kaitsev lotmanliku olekuga professor Dra (Andres Lepik).

Kõrvalliinidena näeme noorparteilase Silveri (prototüübiks Silvergate´i algataja Silver Meikar, kehastab Karl Edgar Tammi) pääsmatut hävingut ning kahtlase väärtusega ar-mukolmnurka professor Dra, tema assistendi Hanna Liisa (Jaanika Tammaru) ja viimase sõbranna Miina (Marika Palm) vahel.

Otse loomulikult on professor Dra tegelikult ammukadunud krahv Dracula. Ta elab nüüd botaanikaaias üksinduses, kaaslaseks kurvad mälestused iidsest armastusest. Elus hoiab teda vaid pidev vereülekanne.

Hüsteerilisevõitu gootitibist assistent Hanna Liisa on valmis küll professor Dra üksindust leevendama, kuid viimane hakkab Skype`i vahendusel silma heitma hoopis Miinale.


Hävingut täis lugu
Kogu see pettumusi ja hävingut täis lugu on vürtsitatud ohtrate filmilike ning kohati ülepakutud heli- ja videoefektidega. Et mängupaigaks on kinosaal ning lavastus ise üsna plakatlik ja tasapinnaline, on kinolikkus omal kohal.

Lavastuse esimene vaatus on väga hea. Karikatuurselt joonistuvad välja päevapoliitilised valukohad: advokaadibüroo Victor ja Kesik tegevus, Silveri haigestumine salapärasesse tõppe ning eesti arstide nutune olukord, neid esindab läbipõlenud doktor Helsing (Marko Mäesaar).

Hanna Liisa hoolitseb tugitoolis tilguti küljes istuva Dra eest õrnalt, mis siis, et viimane on «väga vana ja haige mees, üle neljakümne kindlasti». Õudusfilmitemaatika keeratakse üle vindi. Pinge kasvab esimese vaatuse lõpuni, mis saabub filmilikult – kõige põnevamas kohas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles