Ekstremismivastane võitlus ning töö selle nimel, et leida viise Norra kindlustamiseks, ilma et selle all kannataks avatud ühiskond, on alles alanud. Kuid täna saame teha esialgse ülevaate õiguslikest küsimustest, mis on võtnud palju energiat viimase aasta ühiskondlikes debattides.
Paljud juristid ja psühhiaatrid on leidnud, et Breivik tuleks tunnistada süüdimatuks. Kuid see ei põhine juriidilisel pretsedendil Norras: meil lihtsalt pole võrreldavaid juhtumeid. Mitte kunagi varem pole ühtki kohtupsühhiaatrilist raportit nii palju kohtus kritiseeritud kui esimest ekspertaruannet. Samuti, ja ehk ka eriti, pole olnud süüdimatuse küsimuse hindamist olukorras, kus seisame võimaluse eest saata inimene määramatuks ajaks sunduslikule psühhiaatrilisele hoolekandele, samas kui kostja arvab, et see pole tema huvides.
Oslo ringkonnakohus pidi minema uuele juriidilisele territooriumile ja on seda teinud hästi. Kohtunikud on kõigest hoolimata kangelased – eriti kohtu administraator Wenche Arntzen ja kohtunik Arne Lyng – aga ka kaaskohtunikud Anne Elisabeth Wisløff, Ernst Henning Eielfsen, Diania Patricia Fynbo. Arntzen juhtis kogu kohtuasja kindlal ja väärikal moel ning kohus on näidanud eeskujulikku iseseisvust kokkupuutel prokuratuuri, kaitsjate, meedia ja ülejäänud ühiskonnaga.
Kohtupsühhiaatria lüngad
See, et kohus tegi ebatavalise sammu, nimetades uued psühhiatriaeksperdid, ilma et osapooled seda oleksid palunud, oli ehk pöördepunktiks. Selleta poleks paljud nõrgad kohad tänases kohtupsühhiaatrilises korralduses ilmsiks tulnud.
See kohtuasi on välja toonud suuri puudusi nii süüdimatuse kriteeriumides, õigusemõistmise süsteemi korralduses ja praktiseerimises kui kohtumeditsiinilise komisjoni töös. Kohtu otsus näitab otseselt usaldamatust komisjonis tehtud töö vastu.
Raske on hoiduda mõtlemast, et komisjon kohtles kahte eksperthinnangut erinevalt. Oluline on meeles pidada, et komisjonil polnud raporteid hinnates lähtuda muust kui paljudest psühhiaatria- ja psühholoogiaekspertidest, kes on kriitiliselt hinnanud raporteid väljaspool komisjoni. Paljud esimese raporti nõrgad kohad olid teada juba enne, kui komisjon sellega tegelema hakkas, ja leidsid kohtuprotsessil kinnitust.
Nii komisjoni juht Tarjei Rygnestad kui ka psühhiaatrilise ekspertgrupi juht Karl Heinrik Melle tegid kehva tööd. Täielikku selgitust selle kohta, mis komisjonis ei toiminud, on raske anda. Ahvatlev on spekuleerida, et erinevad mitte-ametialased, ehk ka teadvustamata, seisukohad avaldasid mõju. Pole mingit põhjust kahelda, et komisjoni liikmed tegid nii head tööd kui oskasid, kuid mõne inimese parim ei pruugi alati olla piisavalt hea.
Olenemata sellest, mis on õige, on põhjust mõelda tõsiselt sellele, et Norra kohtupsühhiaatriline ringkond on väike ning komisjon on väga harva ümber lükanud ametivendade tööd. Kui siiski otsustati olla nii ebakindel, kui oldi teise raporti suhtes, on taas kord raske mitte mõelda, et komisjon oli liialt mõjutatud esimesest raportist.
Ka teisel raportil olid oma nõrgad kohad, kuid on raske näha, et see oli tõesti metoodiliselt ja sisuliselt nõrgem kui ükskõik missugune teine lugematutest raportitest, mis komisjon on varem heaks kiitnud oluliste märkusteta.
Kõik see, mis kokkuvõttes on tekitanud olukorra, et usaldus komisjoni suhtes on ühiskonnas oluliselt nõrgenenud, annab põhjust selliste raportite kvaliteedikontrolli ümberkorraldamiseks.
Võib-olla on vaja palju enam kohtupsühhiaatreid, et saaks lihtsamini kokku panna meeskonna, kellel oleks võimalikult vähe seoseid ekspertidega? Ja et see muutus taas aktuaalseks, siis ehk peaks hoolitsema selle eest, et teine meeskond tegeleks vajadusel teise raportiga? Või ehk peaks olema see hoopis osapoolte ülesanne hankida eksperdid, kes saaksid avaldada raporteid?
/nginx/o/2012/08/24/1285286t1h9d7b.jpg)