Kas riik on rongaema?

Foto: Postimees.ee

Lastekodus kasvanud Avo-Rein Tereping kirjutab, et riik kulutab lastekodudele suuri summasid, kuid tulemused on viletsad, sest lastekodudest on kadunud abimajandid ja töökasvatus, mida kasutati edukalt nn Eesti ja ka Nõukogude ajal.

Keskmiselt üks kord kahe kuu jooksul ilmub Eesti kirjutavas pressis kaht liiki lugusid lastekodudest. Esimeste sisuks on kurtmine – kas siis töötajate madalate palkade, laste kehvade elutingimuste või lastekodulaste suutmatuse üle eluga toime tulla. Teist liiki, positiivse tooniga sõnumites kirjeldatakse vaimustuse ja imestusega (!) üksikuid suure südamega annetajaid või muidu entusiastlikke heategijaid, samuti ollakse üllatunud, kui mõni üksik lastekodulaps on kusagile jõudnud – näiteks kõrgkoolini.

Minu jaoks pani neile haletsevatele või imestust avaldavatele kirjutistele krooni Agnes Kuusi lugu «Hooldusperesid jääb lastekodulastele üha vähemaks» (PM, 17. 09), kinnitades üht Eesti Vabariigis levinud müüti: lastekodu on mõttetu asutus ja sealsed lapsed on hingeliselt või füüsiliselt ruineeritud seltskond, kellest reeglina ei saa kunagi oma eluga hästi toime tulevaid kodanikke.

Mis on neist saanud?

Kui mõnel neist lähebki elus hästi, siis on see suur erand, tõeline meediasündmus. Lugu algab tõdemusega «nõukogudeaegne pärandus – lastekodu – on visa kaduma» ja jätkub Lastekaitse Liidu projektijuhi Marika Ratniku hävitava hinnanguga « lastekodu peaks olema viimane koht, kuhu laps satub».

Nõnda paneb artikkel stigma, põletusmärgi külge kõigile neile umbes tuhande viiesajale Eesti lastekodulapsele ja loob lastekodudest hädaoru kuvandi.

Märgi saavad külge ka kunagised lastekodulapsed. Hinnanguliselt on Eesti elanike hulgas nõukogudeaegsetest lastekodudest aastatel 1945–1992 läbi käinuid vahemikus 9000–14000, lisaks veel praegu elavad sõjaeelse Eesti lastekodulapsed. Ehk pakub see valijasegment märkimisväärse suuruse tõttu huvi poliitikutele?

Minagi olen pärit just sellest «viimasest kohast, kuhu laps peaks sattuma», tagatipuks veel nõukogudeaegsest. Allpoolkirjeldatu ei ole hale nostalgiline lapsepõlvemeenutus ega püüd ilustada nõukogulikku minevikku.

See on mure selle pärast, et suhtumine lastekodudesse ja sealsetesse lastesse on muutunud võrreldes nii sõjaeelse Eestiga kui neetud nõukaajaga.

Tegin oma kunagiste Riisipere lastekodu kaaslaste abiga statistikat aastatel 1959–1964 seal elanute haridustee ja praeguse tegevuse kohta. Mul õnnestus saada andmeid 60 tollase lastekodulapse kohta.

Neist omandas kõrghariduse üheksa. Teadusliku kraadini jõudis kaks inimest. Praegu on nende hulgas ärimehi, kelle ettevõtete aastakäive ületab 50 miljoni piiri. Väikeettevõtlusega tegeleb kümmekond küsitletut. On üks tunnustatud klaasikunstnik – kunstiakadeemia õppejõud –, lisaks suur hulk tublisid töölisi.

On neidki, kelle elu on olnud vähem edukas, kuid kokkuvõttes sain tolle ajastu Eesti keskmisega enam-vähem sarnase läbilõike. Nende lastekodulaste edasine elukäik ei erinenud oluliselt keskmise eestlase elukäigust.

Ma ise lahkusin lastekodust 1964. aastal ellu, nagu oli kirjas lõppaktis. Lahkusin, üks käsi taskus, teise otsas kohver väheste riietusesemete ja raamatutega, mida oli kombeks tollal lastekodus sünnipäevadeks kinkida. Lahkusin mitte koju – seda mul ei olnud vaid iseseisvasse ellu, looma oma kodu. Ilma hambarahata ja kindlustatud elamispinnata.

Nagu paljud mu kaaslasedki. Lastekodu oligi meile koduks. Sestap siis oleme käinud sageli koos sealsamas Riisiperes, ehkki see imekaunis maja ei teeni juba ammu lapsi.

1500 last

Praegu on lastekodudes ligi poolteist tuhat last. 1936. aasta andmetel oli neid umbes 1800. Tollal Eestis toiminud lastekaitse regulatsioonist lähtudes püüti leida lastekodulastele pered, kuid ometi ei õnnestunud see alati – nagu praegugi. Samapalju oli lastekodulapsi ka Nõukogude ajal. Arv on jäänud muutumatuks pikkade aastate jooksul. Nagu järeldub ülalmainitud Agnes Kuusi artiklist, on minister Paul-Eerik Rummo soov leida igale lastekodulapsele päriskodu esialgu vaid heleroosa unistus.

Mida teha nende 1500 lastekodulapsega? Miks on praegu lastekodulaste seisund ja elukäik niisugused, et Lastekaitse Liidu projektijuht peab lastekodu viimaseks kohaks, kuhu laps võiks sattuda? On ju lastekodulapsele riik isa-ema asemel. Kas riik on rongaema?

Sõjaeelses Eestis kehtinud hoolekande seaduse järgi ei tohtinud lastekodust last enne ära saata, kui talle oli õpetatud mingi amet, ja lahkunud lapsel oli kahe aasta vältel oma nõustaja (praegune seadusandlus seda nõuet ei sätesta).

Samasugune süsteem jätkus inertsi mõjul ka Nõukogude ajal. Lastekodud jätkasid tegutsemist nendessamades hoonetes (tavaliselt mõisahooned), alles jäid ka juurdekuulvatel maadel toimivad põllumajanduslikud abimajandid.

Näiteks Riisipere lastekodule kuulus enne sõda (tollal piiskop Plato nimeline Tallinna lastekodu) 200 hektarit maad.

Paljudes lastekodudes olid küllalt hästi sisustatud õppetöökojad. Suure osa tööst abimajandis tegid lapsed. Riisipere lastekodus oli 1958. aastal neli abimajandi palgalist töötajat, oli ka kahekümnepealine lüpsikari. Efektiivsus oli kõrge tänu odavale laste tööjõule ja toodang tuli laste toidulauale omahinnaga. Lastekodu oli ka tootmisüksus, mitte ainult kulutaja.

Töö teeb lapsest inimese

Töö abimajandi põldudel oli lastele jõukohane ja kujundas tööharjumused. Töö teeb lapsest inimese – seda talupojatarkust järgivad ka oma lastele edukat tulevikku soovivad miljonärid, pannes järeltulijad võimalikult varakult ise elatist teenima. Muidugi ei jätkanud suurem osa lastekodulapsi oma elu põllumeestena, kuid igasugune mõtestatud töö loob motivatsiooni, tõstab töötegija väärikust ja enesekindlust, kujundab harjumuse teha vajadusel ka mitte kõige meeldivamat tööd.

Loomulikult oli tolleaegsete lastekodude elanikkond teistsugune kui praegu, kuid erinevus ei ole kardinaalne. Ka siis oli meie seas neid, kes ei teadnud oma emast-isast midagi, oli poolikutest, aga ka joodikute peredest lapsi.

Kuid seesama töökasvatus, mida kasutati nii enne kui pärast sõda Eesti lastekodudes ja mille, muuseas, seadis oma kasvatussüsteemi aluseks ka bolševike poolt kaosesse paisatud Venemaal 1920. aastal Makarenko, pani lapsed eesmärgipäraselt tegutsema ja tekitas motivatsiooni.

Kuid just motivatsioonist jääb Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna uuringu (2004) põhjal praegustes lastekodudes puudu. Lastele meeldib töötada, seda tunnistab ka tung taasavastatud õpilasmalevatesse, mis ei suuda kõiki soovijaid vastu võtta. Töökasvatus on sedavõrd elementaarne pedagoogikatõde, et on mõistmatu, miks ei rakendata seda praegu.

1970ndatel aastatel likvideeriti lastekodude abimajandid, sest kellelegi nõukogudeaegsetest ametnikest tuli pähe, et lapsepõlv on õnnelik, kui lapsed ei tee tööd. Küllap nii arvatakse praegugi. Nii sai lastekodulaste põhitegevuseks koolivälisel ajal sihitu molutamine. Neil aastatel said alguse ka probleemid lastekodulaste suutlikkusega iseseisvaks eluks.

Selle kirjutise ajendiks olnud artiklist võib teha nukravõtu järelduse – müstiline 1500 last jääb lastekodudesse tõenäoliselt veel pikaks ajaks. Mida nendega peale hakata? Sotsiaalministeeriumi kodulehelt leitud andmete põhjal maksab riik 2005. aastal orvu või vanemliku hoolitsuseta lapse ülalpidamiseks 70 800 krooni aastas, puudega lapsele lisaks veel 12 120 krooni. Sotsiaalministri määrus 2003. aastast sätestab, et lastekodu üks «pere» koosneb kuni kaheksast lapsest ja mitte vähem kui viiest (!) kasvatajast.

See on meeletult suur ressurss, millesarnast ei olnud sõjaeelse Eesti lastekodudes ega nõukogudeaegseteski. 1960. aastal elas Riisipere lastekodus 140 kasvandikku, kogu personal koosnes 20 inimesest, neist kasvatajaid 12. Lisaks neli abimajandi töötajat ja algkool, kus käisid ka ümberkaudsed lapsed. Ja tulemus oli parem kui praegu.

Kala või õng?

Praegu puudub reaalselt töötav ja edukat tulemust kindlustav kava lastekodulapse eluks ettevalmistamiseks. See-eest on küllaga mitmesuguseid projekte ja projektijuhte. Põhiline jutt käib raha, õigemini küll selle puudumise ümber, kuid ilmselt on lastele vaja midagi muud – sedasama mõtestatud tegevust, mida pakkus lastekodu nii sõjaeelses Eestis kui nõukaajal 1970ndate aastateni. Mitte kala, vaid õnge selle püüdmiseks.

Kõigis meie praegustes hädades ei ole süüdi see neetud Nõukogude aeg. Üsna tihti on põhjuseks inimlik lollus, soov olla tark omaenese tarkusest ja oskamatus võtta minevikust üle seda, mis väärib ülevõtmist.

Lihtne oleks uurida minevikukogemust neilt, kes kujundasid laste väärtushinnanguid endisaegsetes lastekodudes. Ja kujundasid seda tulemuste järgi hinnates märksa edukamalt praegusest süsteemist. Seni, kuni nad pole läinud manalateed.

Äsjalõppenud Pärnu juhtimiskonverentsil esines Mel Young – mees, kes käivitas Šotimaal 1990ndate alguses praegu 50-tuhandelise tiraažiga ajakirja Big Issue, mida annavad välja ja turustavad kodutud. See on üks tuntumaid sotsiaalse ettevõtluse projekte. Sellise tegevuse kogemus on näidanud, et ühiskondlike probleemide parim lahendusviis on, kui asetada kannatajad ise lahenduse keskpunkti.

Üksikud kampaaniad või annetused ei lahenda probleemi. Lastekodu juures tegutsev abimajand oleks niisuguseks võimalikuks lahenduseks. Kui anda lastekodud erasektori (sotsiaalse ettevõtja) hallata, osataks riigi poolt pakutavat märkimisväärset ressurssi ehk efektiivsemalt kasutada.

Ehk ongi riik rongaema, kes loeb küll raha, kuid ei suuda mõista, missugused on ta laste vajadused?