USA asepresident Dick Cheney ütles laupäeval Itaalias Ambrosetti foorumil peetud kõnes, et Venemaa agressiivsete sammude ja diplomaatiliste kannapöörete ahel on õõnestanud suhteid Ühendriikidega ja tugevdanud muret, mida paljud tunnevad Venemaa üldisemate eesmärkide pärast.
Ma kavatsen täna kõnelda viimase aja sündmustest ja neist väljakutsetest, mis üleatlandilise alliansi ees seisavad. Saabusin just idast, Aserbaidžaanist, Gruusiast ja Ukrainast. Need varem totalitaarse impeeriumi haardes olnud maad on nüüd uhkelt iseseisvad riigid, kes on ise valinud oma tee ja suhtlevad enesekindlalt ülejäänud maailmaga. Nii see peabki olema. Pärast 1989. aastat süttisid taas vabaduse tulukesed ning miljonid inimesed on seadnud sammud õitsengut, julgeolekut ja rahu tõotava tulevikuvalguse suunas.
Meie alliansi riigid olid rõõmsad selle edu üle, alates Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaülestõusudest peaaegu kahekümne aasta eest kuni üsna hiljutiste värviliste revolutsioonideni Gruusias ja Ukrainas. Ajal, kui terved riigid kuulutasid end iseseisvaks ning rajasid vabaduse ja demokraatia institutsioonid, suutsime üle saada külma sõja aegsetest vastasseisudest, õõvastavatest stsenaariumidest ja teravusi tekitavatest olukordadest. See võitlus lõppes Nõukogude Liidu lagunemisega. Meie julgeolek tugevnes, kui endised ikestatud rahvad innukalt vabaduseleeriga liitusid.
Me tervitasime oma uusi liitlasi, nagu me tervitame neid, kes meiega tulevikus liituvad.
Pärast Berliini müüri langemist on kolm Ühendriikide presidenti mõlemast parteist koostöös meie Euroopa partneritega püüdnud laiendada demokraatliku valitsemise piire. Meie alliansi liikmed on tegutsenud enesekindlalt ja üheskoos meie ühiste huvide kindlustamiseks, milleks on muu hulgas ka kindel osalemine vabaduse, inimõiguste ja õigluse edendamises.
Meie sellise käitumise tõttu on Euroopa, kus kahes maailmasõjas said surma miljonid inimesed ja terved põlvkonnad pidid kannatama raudse eesriide taga, muutumas nüüd terviklikuks ja vabaks. Sajandi kestnud võitluse järel on Euroopal avanenud võimalus kujundada palju rahumeelsem tulevik.
Aga see ei ole veel ajaloo lõpp. Meie põhimõtteid katsutakse uuesti järele. Me peame astuma proovilepanekule vastu puhta südame ja kindla tahtega, eelkõige aga ühtselt.
Hiljutised sündmused Gruusias, mis said alguse Venemaa sõjalisest sissetungist, käivad risti vastu meie kõige sügavamatele veendumustele. Venemaa väed tungisid üle suveräänse riigi rahvusvaheliselt tunnustatud piiri, õhutasid ja ergutasid sisekonflikti, pidasid sõda, tegemata välja süütutest inimestest, tapsid tsiviilisikuid ja põhjustasid kümnete tuhandete inimeste põgenemise. Kõike seda tehti riigi vastu, kus on demokraatlikult valitud valitsus ja mis on võtnud suuna läände.
Nii Ühendriigid kui ka paljud Euroopa riigid on selgelt välja öelnud, et Venemaa sammud on vastuolus tsiviliseeritud maailma standarditega ega ole kuidagi vastuvõetavad. Venemaa ei ole pakkunud sissetungile rahuldavat seletust – ja ega ta saakski seda teha. Eri arusaamad demokraatliku Gruusia suveräänsetes piirides asuva kahe territooriumi staatusest ei saa kuidagi õigustada Venemaa ootamatut ja vägivaldset sissetungi. Vähemalt seda peaksid 2008. aastal mõistma kõik inimesed, kel vähegi jagub head tahet.
Pärast märkimisväärse hävingu külvamist Gruusias nõustus Venemaa kolme nädala eest alla kirjutama kuuepunktilisele rahukokkuleppele, mille käis välja Euroopa Liidu eesistujaks oleva Prantsusmaa president Sarkozy.
Nüüd teab ka Venemaa täiesti selgelt oma kohustusi: allkirjastatud relvarahuleppest, selle seletuskirjast ja president Sarkozy dokumendist kinnipidamine; kogu Ühendriikide ja teiste riikide humanitaar- ja arstiabi takistusteta kohaletoimetamise võimaldamine; kõigi selleks abiks ja transiidiks vajalike ühendusteede avatuna hoidmine; kogu sõjategevuse lõpetamine Gruusias; vägede väljatõmbamine Gruusiast; Gruusia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse täielik austamine.
Ehkki Venemaa teab hästi oma kohustusi, ei ole ta neid veel täitnud. Õieti on ta võtnud lausa vastupidise kursi, tunnustades Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat iseseisvate riikidena. See ainult halvendab piirkonna olukorda. Samuti läheb see vastuollu nii relvarahuleppe kui ka arvukate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega, mille poolt Venemaa on ise hääletanud.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et viimase kuu ajaga on Venemaa rikkunud demokraatliku riigi suveräänsust, vandunud truudust lepingule ja siis seda rikkunud, vastandades end sel moel otseselt Euroopa Liidule, kahjustanud tõsiselt oma usaldusväärsust ja üleilmset mainet ning õõnestanud suhteid Ühendriikide ja teiste riikidega.
Selline agressiivsete sammude ja diplomaatiliste kannapöörete ahel on vaid tugevdanud muret, mida paljud tunnevad Venemaa laiemate eesmärkide pärast. Naabri suhtes ilmutatud jõhkrus on ju kõigest viimane samm Venemaa valitsuse murettekitavate ja õhkkonda teravdavate tegude reas.
Venemaa kasutab Kesk-Aasias, Kaukaasias ja mujalgi endiselt energiat sunni- ja manipuleerimisvahendina. Ta on eri aegadel katkestanud või ähvardanud katkestada nafta või maagaasi tarned Gruusiale, Ukrainale, Balti riikidele ja Valgevenele. Veel sel aastal vähendas Venemaa naftatarneid Tšehhile.
Me ei tea täpselt, mis selle tingis, kuid see langes ajaliselt kokku Tšehhi valitsuse teadaandega, et nad paigutavad oma territooriumile raketitõrjeradari. See on osa kaitsesüsteemist, mis ei kujuta Venemaa julgeolekule vähegi märkimisväärset ohtu.
Lähis-Idas on Venemaa relvakaubandus seadnud ohtu rahu ja vabaduse väljavaated. Venemaa on müünud uuemaid relvi Süüria ja Iraani režiimile. Osa Damaskusele müüdud Venemaa relvadest on jõudnud Liibanonis ja Iraagis võitlevate terroristide kätte.
Euroopas suhtub Venemaa valitsus üha antagonistlikumalt NATO ja demokraatia laienemisse. See ei ole uus nähtus. Ja see on juhtunud sellest hoolimata, et allianss on NATO–Venemaa nõukogu vahendusel avanud omalt poolt ukse koostööks. Viimati, NATO Bukaresti tippkohtumise ajal, protestis Venemaa ägedalt Gruusia ja Ukraina liikmesuse vastu nii nüüd kui ka tulevikus.
Kahjuks peavad Venemaa juhid vabade valitsuste ja demokraatlike väärtuste levimist ohuks oma maa huvidele. Selles osas, millised need huvid täpselt on, valitseb eri arvamusi. Endine Nõukogude Liidu välisminister ja Gruusia president Eduard Ševardnadze on öelnud: «Venemaa eesmärk on mõju taastamine, mis tal oli Nõukogude ja impeeriumi perioodil.» Peaminister Putin on otsesõnu välja öelnud, et peab «Nõukogude Liidu kadumist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks».
Ka selles osas esineb eri arvamusi, mistõttu ma ütlen välja enda oma. Nõukogude Liidu kadumine oli vältimatu ja see on viimase 60 aasta suurim samm inimeste vabaduse suunas.
Pärast külma sõda seisid minu riik ja meie partnerid Atlandi teisel kaldal vankumatult vaba Venemaa lõimimise poolt ülejäänud maailma. Vene rahvas on ära teeninud vabaduse, rahu ja õitsenguvõimaluse sama palju kui mis tahes muu rahvas ning nende püüdluste toetamine on õige ja õiglane.
Selle huvides heitsime kõrvale vanad, külma sõja aegsed kahtlused – me tegime seda täielikult ja lausa rõhutatult. Me näitasime Venemaa suhtes üles austust ja andsime Venemaa valitsusele igakülgselt nõu. Me tegutsesime oma põhimõtete järgi ning olime igal hetkel täiesti siirad oma eesmärkides. Ehkki Venemaa pidas NATO laienemist ohuks, tegime selgeks, et see eelarvamus on täielikult ja läbini vale.
Kõigil riikidel on õigus muret tunda, milline on nende naaber. Kõigil valitsustel on kohustus olla teiste kavatsuste suhtes valvel. Vene rahvas teab seda samuti, sest nad on pidanud ajaloo vältel taluma välisriikide agressiooni ja on selle pärast rängalt kannatanud. Aga olgu tegemist Napoléoni Prantsusmaa või Hitleri Saksamaaga, tuli oht Venemaale ekspansionismist, ekspansionistlikust diktatuurist. Venemaal ei ole midagi karta oma piiride lähedal asuvatelt demokraatlikelt valitsustelt.
Õieti on raske ette kujutada paremat naabrit kui stabiilne arenev demokraatia, mis peab au sees üksikisikute õigusi, vastutab oma rahva ees ja püüab lahendada erimeelsusi rahumeelselt.
Kui selline naaber juhtub olema NATO liige, on asi veel parem. NATO liikmete sekka kuulub nii vanu demokraatiaid kui ka uuemaid – selliseid riike, mille elanikud veel mäletavad, kuidas nende riiki sisse tungiti, kuidas diktaatorid nad alla neelasid või kuidas nad lihtsalt sattusid elama valel pool kaardile tõmmatud joont. Võimaluse avanedes jätsid nad mineviku seljataha ning valisid vabade institutsioonide ja ühise julgeoleku tee, mis viib rahule ja õitsengule.
NATO astub ühte jalga vabadusejõududega ja tema mõte ongi säilitada vabadust, mitte seista mõne konkreetse riigi vastu. NATO ei ole omand, mõjusfäär ega autoritaarne blokk. See on kasvav ühiste väärtustega kogukond, vabatahtlik kaitseallianss, mis on pühendunud vabadusele ega ole kellelegi ohuks. Venemaa võib tänapäeval nautida olukorda, kus tema läänepiir on alates selle kaugemast otsast kuni Atlandi kaljudeni kõige heasoovlikum läbi kogu ajaloo.
Mõnikord tundub, et Venemaa poliitika aluseks on oma tahte pealesundimise soov riikidele, kelle üle ta kunagi valitses, mitte aga julgeolekuhuvide vähegi tasakaalustatud järgimine. Kogu maailm teab nüüd, mis juhtus Gruusias. Maailm peab pöörama sama palju tähelepanu ka Ukrainale, mida Venemaa on üritanud hirmutada ähvarduste ja tugeva majandusliku survega, ning Balti riikidele, mis samuti on sattunud Venemaa surve alla.
Teise näitena võib mõelda Venemaa käitumise peale Poola suhtes pärast seda, kui see riik otsustas paigutada oma territooriumile ballistiliste rakettide tõrjeraketid. On täiesti selge, et tõrjeraketid ning nendega seotud radar Tšehhis on vajalikud võimalike Lähis-Idast teele saadetud ballistiliste rakettide vastu. Asukoht on välja valitud nii, et Euroopa ja Ühendriigid oleksid maksimaalselt kaitstud. See ei ole suunatud Venemaa vastu, see ei ole loodud vastu seisma ega suudagi vastu seista Venemaa strateegiliste ründerakettide jõule. Tõrjerakettidel ei ole lõhkepäid. Pealegi pakkusime Venemaale koostööd, et tagada kõigi meie sammude läbipaistvus.
President Bush saatis nii riigisekretäri kui ka kaitseministri isiklikult Venemaale neid ettepanekuid arutama. Me pakkusime isegi välja võimaluse, et Venemaa ise võiks kuuluda uue süsteemi kaitseperimeetrisse. Venemaa valitsus aga lükkas need ideed tagasi ning kõrgemad sõjaväelased on ähvardanud Poolat, NATO liikmesriiki rünnakuga.
Nii ei saa üks vastutustundlik suurriik käituda. See kajastab pealegi aegunud arusaama, et igal riigil võib olla eksklusiivne võimutsoon, mida hoitakse alal jõu ja ähvardustega. See on vana laadi mõtlemine, mis tekitas kunstlikke jagunemisi, militariseeritud piire, vasallriike ja pool sajandit kestnud ida ja lääne lõhestatuse.
See jagunemine ei tulnud kellelegi kasuks, oli kõlbeliselt õigustamatu ning tekitas inimliku tragöödia. 21. sajandil ei hakka riigid, kes taotlevad üksteisega konstruktiivseid ja positiivseid suhteid, rajama mõjusfääre ega ürita mängida jõudude tasakaalu mänge. Vana aeg on ümber saanud. Külm sõda on läbi.
Ma ei usu, et keegi meist soovib nende päevade tagasitulekut. Kindlasti ei taha seda Ühendriigid. Veel sel aastal kinnitasid minu riigi ja Venemaa valitsus uuesti, et me oleme jätnud seljataha ajastu, mil käsitlesime teineteist vaenlasena. Me leppisime kokku, et tegutseme partneritena julgeoleku ja rahu edendamisel, ning selles osas on meie päevakava väga tihe, ulatudes ballistiliste rakettide levikust Iraani tuumapüüdlusteni. Meil ja Venemaal on nii nende kui ka muude probleemide osas ühised huvid. Meil on oma rahva ees vastutus teha neis küsimustes koostööd.
Kuid Ühendriigid ja Euroopa riigid ootavad õigustatult, et Venemaa juhid kaaluksid tõsiselt mõningaid väga põhilisi küsimusi. Kas nad usuvad, et jõhkrus teiste suhtes tuleb nende maa tulevikule kasuks? Kas Venemaa tõepoolest soovib end eraldada sellest ühiseid väärtusi kandvast kogukonnast, mis on nii palju kaasa aidanud tema enda majanduslikule arengule? Kas Venemaa valitsus soovib tõepoolest tegutseda kaasaja maailmas lindpriina, kellest põrkuvad eemale vabad riigid ja kes püüab tagant õhutada maailma diktatuure?
Me teame juba praegu kindlalt, et Venemaa juhid ei saa loota, et neil on võimalik võtta parim mõlemalt poolt. Nad ei saa loota kasu, mida neile toovad kaubandus, konsultatsioonid ja üleilmne prestiiž, kui nad samal ajal rakendavad jõhkrat jõudu, ähvardusi või muid hirmutamise vorme suveräänsete demokraatlike riikide vastu. Nüüdismaailmas edenemiseks ja õitsemiseks peab Venemaa näitama end maailmas vastutustundliku modernse riigina.
Venemaa ees seisab valik. Meie ees üleatlantilises alliansis seisavad kohustused. Nagu ma juba algul ütlesin, on meie tähtsamaid vajadusi eesmärgiühtsuse tunne. Selles osas olen ma väga lootusrikas. Lääneriikidel on oma erimeelsused. Me räägime neist vabalt ja ausameelselt. Me oleme nii tihedalt läbi põimunud väärtuste, ajaloo, majandushuvide ja julgeolekunõuete poolest, et meie ees seisev tee on selge ja puhas.
Me oleme Gruusias kõhklemata toetanud rahvast ja nende valitud valitsust. Me oleme andnud tugeva vastuse, mille taga seisab ajalooline mälu ja ühised arusaamad. Me teame, et kui ühel riigil lubatakse ühepoolselt muuta teise riigi piire, siis juhtub see ikka ja jälle. Me teame, et kui lubame tõmmata Euroopasse uue eraldusjoone, siis see ka tõmmatakse.
Me nõuame üheskoos territoriaalse terviklikkuse printsiibi järgimist. Kinnitagem oma ühtsuses ka teisi eesmärke, mis teenivad kõigi rahvaste rahu ja julgeoleku huve.
Tehkem kõigile selgeks, et NATO laienemine läheb edasi siis ja nii, nagu seda otsustavad liitlased. Me oleme juba ammu kinnitanud, et neil, kes vastavad liikmesriigi nõuetele ja soovivad liituda, on selleks täielik õigus. Vaid viie kuu eest kaalusime Bukarestis liikmesuse tegevusplaani andmist Gruusiale ja Ukrainale, kuid ei teinud seda. See-eest leppisid liitlased kokku, et neist riikidest saavad NATO liikmed, ning ma usun, et kätte on jõudnud aeg anda neile liikmesuse tegevusplaan.
Me peame selgelt mõistma, et energiast on saanud strateegiline probleem nii selle päritolu, transiidi kui ka tarnete mitmekesisuse mõttes. Euroopa arvele langeb üle veerandi kogu maailma kaupade ja teenuste väärtusest. Euroopa riigid peavad omaenda huvides kindlustama endale külluslikult energiat, mida toodavad paljud ettevõtted ja mida toimetatakse kohale mitmeid teid pidi.
Me kõik mõistame, kui vajalikud on pikema aja peale ette vaadates usaldusväärsed torujuhtmed. Nende valmimine nõuab aega, kannatust ja paljude riikide poliitilist tahet. Ühendriigid on sellest väga tugevalt huvitatud. Me kõik oleme huvitatud turgudest, mis tõeliselt toimivad. See omakorda tähendab stabiilseid tarneid ning usaldusväärseid transiidimarsruute, millega ei saaks manipuleerida.
Ükski Euroopa osa ei peaks olema haavatav üheainsa riigi katsete korral tarneid enda kätte haarata või jaotussüsteemi kontrollida.
Lõpuks tuleb meil riikliku julgeoleku alal uuesti kinnitada, et NATO-le kuulub püsivalt juhtiv osa võitluses kõigi demokraatiat ähvardavate ohtudega, tulenegu need välisest survest, terrorismist või surmava tehnoloogia levikust. Ühiseid väärtusi kandev kogukond peab olema vankumatult üksmeelne meie territooriumi, vabaduste, elulaadi ja kogu tsivilisatsiooni kaitsmisel.
Järgmisel neljapäeval möödub seitse aastat 2001. aasta 11. septembri rünnakutest. See päev tõi minu riigile kaasa ootamatud ja dramaatilised väljakutsed ning meie NATO partnerite kiire reageerimise. Esimest korda ajaloos rakendas allianss Põhja-Atlandi lepingu viiendat artiklit. Paljud NATO riigid ühinesid meie koalitsiooniga, et tõrjuda võimult Taliban, vabastada Afganistan ja aidata selle inimestel hakata ise määrama oma saatust.
NATO juhib praegu Afganistanis rahvusvahelisi julgeolekuabijõude ISAF, millesse kuulub ligikaudu 50 000 meest, samuti ülesehitus- ja väljaõppemeeskondi. Afganistani missioon on mitmes mõttes raskem ja nõudlikum, kui nii mõnedki ootasid. Vaja läheb palju rohkem sõjaväge ja juba praegu on selge, et Afganistanis tegutsevad NATO jõud vajavad paremat tegutsemiskontseptsiooni. NATO peasekretär sõnas hiljaaegu: «Afganistan on üks riik ja üks strateegiline tanner... Meil ei saa olla 26 eri strateegiat. Me vajame NATO strateegiat.»
Me võime neid probleeme lahendada ja peame seda tegema. Ja me peame meeles pidama, et kõigist raskustest hoolimata teenivad meie pingutused Afganistanis õigeid ja vajalikke huve ning me peame säilitama oma kindlat meelt, et me suudaksime need lõpuni ellu viia. Afganistan on praegugi kriitilise tähtsusega lahingutanner võitluses tsivilisatsiooni eest vaenlase vastu, kes on alates 11. septembrist püüdnud Euroopat ära hirmutada massimõrvadega Madridis, Londonis ja Istanbulis.
See väga sihikindel vaenlane soovib võtta enda kontrolli alla terved piirkonnad. Seejärel soovivad nad kehtestada türannia, relvastada end katastroofi tõotavate relvadega ning rünnata tsiviliseeritud riike aina edasi. Nad taotlevad seda täie kirega ja on veendunud, et vabadel rahvastel puudub tahe nii rasket lahingut pidada ja võita. Me peame olema ühtsed ja astuma sellele vabaduse ja julgeoleku nimel vastu.
NATO liikmesriigid täidavad endiselt kasulikku osa ka Iraagis. NATO tippkohtumisel Bukarestis laiendati NATO–Iraagi partnerlust, mis annab Iraagi ohvitseridele paremad võimalused saada juhtimisalast väljaõpet. Pärast Ameerika vägede tegevuse aktiveerumist eelmisel aastal on Iraagi sündmuste käik kaldunud otsustavalt võidu suunas.
Meie eesmärk on seal, nagu ka Afganistanis, aidata varem türannia all elanud rahval kindlustada demokraatiat, omandada võime end ka tulevikus ise kaitsta ning muutuda liitlaseks ühise ohu ees. Afganistani ja Iraagi elanike vaprus ja visadus ning demokraatlikele väärtustele pühendunud riikide jätkuv abi aitab meil selle eesmärgi ka saavutada.
Nüüdsel uuel ajajärgul on selge, et meie julgeolek nõuab mõnikord, et võtaksime korraga ette mitu missiooni. Praegu osalevad NATO jõud terrorivastastel patrullidel Vahemerel, NATO rahuvalvajad paiknevad Kosovos ning NATO pakub õhusilda ja väljaõpet Darfuri rahuvalvajatele. Tulevikus nõuab meie võimekuse, haarde ja usaldusväärsuse säilitamine NATO liikmetelt kaitsekulutuste tõstmist.
21. sajandil vabadusele ja julgeolekule pühendunud allianss peab end varustama 21. sajandi vahenditega ning selles saab iga liikmesriik anda tubli panuse.
Lõppude lõpuks seisab kõik meie tahte taga anda tugev ja püsiv panus, mis muudab meid kõiki uhkelt NATO liikmeteks. See suur ja kasvav allianss teenib meie maailma kõige üllamaid huve: inimõigused, üksikisikute väärikus, enesemääramine, võrdsus ja õigus. Ta valvab praegu enam kui 850 miljoni mehe, naise ja lapse vabadust ja elu. Ja kõik nad võivad vaadata tulevikku kindla pilguga, sest nii vaatame seda kõik.