Kutsekoolide areng seisab tegemata gümnaasiumireformi taga

Anneli Ammas
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt 2010. aasta tislerieriala kutseõppurite võistlustelt.
Pilt 2010. aasta tislerieriala kutseõppurite võistlustelt. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Kuiv statistika ütleb, et reformitud kutseharidussüsteemi 50 koolis õpib 27 000 õpilast ja reformimata 220 gümnaasiumis 25 000 õpilast. Veel kümme aastat tagasi töötas Eestis 80 kutsekooli, aga gümnaasiumide arv on püsinud muutumatuna 1970. aastatest alates, kui õitsval järjel ühismajandid igas suuremas maakohas endale keskkooli lõid, kirjutab Anneli Ammas.

Selle sajandi algus oli kutsekoolidele raske aeg: nende hulk kasvas kohati 90ni, samas need kidusid ja investeeringuid sinna ei tehtud. Tõsi, riigikutsekoole oli tasapisi vähemaks jäänud, seda peamiselt põllumajandusministeeriumile allunud kolhoosikorraga kaasas käinud traktoristikoolide arvelt. Liitma hakati sel ajal ka ühes linnas tegutsevaid kutsekoole, kuid samas kerkis erakutsekoole nagu seeni pärast vihma ja üldarv püsis ikka 90 all. Neist riigikutsekoole oli ligi 60.

2005. aastast hakkas riik tõsisemalt riigikutsekoolide võrku korrastama. «Algus oli loomulikult valuline,» tõdevad tagantjärele nii haridusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis, kes oli tollal Viljandi maavanema ametis, kui ka kutsekoolide juhid.

«Nüüd on kõik vait, kes toona reformi kritiseerisid,» nendib Küttis. 2008. aastaks jäi alles 30 riigikutsekooli ning nende vorm ja sisu on võrreldes kümne aasta tagusega kohati tundmatuseni muutunud.

Haridusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja Andres Pung selgitab, et kutsehariduse reformi tegi võimalikuks asjaolu, et need koolid kuulusid riigile ja karme otsuseid oli lihtsam teha kui kohalikele omavalitsustele kuuluvate gümnaasiumide puhul.

«Tõsi, mida aeg edasi, seda enam hakkasid ka kohalikud omavalitsused nende vallas asuvate kutsekoolide eest võitlema,» täpsustab Teet Tiko, osakonna asejuhataja.

Pung meenutab ümberkorralduse põhiprintsiipe: igas maakonnas peab olema kutseharidus kättesaadav, osa koole peab olema laia erialade valikuga, aga säilima peab ka spetsialiseeritud ja erinäolisi väiksemaid koole nii linnas kui maal. Erialade valikul oli ja on väga oluline arvestada piirkondliku tööjõuvajadusega.

«Koolid pidid ise oma elujõulisust tõestama,» meenutab Kehtna majandus- ja tehnoloogiakooli direktor Eero Kalberg. Tema tegi enda sõnul selgeks lihtsa tõe: tuleb tegeleda sellega, mis sinust sõltub.

Ja sõltus nii mõndagi. Keskustest eemal, aga pika traditsiooniga Kehtna kool mõtles näiteks välja, et nende nišš on eelkõige rasketehnikaalane väljaõpe. Samuti paistis Kehtna juba 1990. aastate keskel, kui kutsekoolid jäid järjest ajale jalgu ega suutnud uut ajakohast identiteeti leida, silma sellega, et hakkas tänapäeva tasemel õpetama maamõõtjaid. «Meie vilistlased tegid praktikas maareformi,» võib Kalberg uhkustada.

Reformikava tehes olid kutsekoolid juba natuke hakanud Euroopast investeeringuraha saama ja teada oli, et raha võib veel palju juurde tulla. Nii on kümne aastaga kutsekoolidesse investeeritud ligi kolm miljardit krooni. 2015. aastaks peab kuni 70 protsenti kutsekoolide taristust olema tänapäeva tasemel korda tehtud, kinnitab haridusministeerium.

Narvas, Tartus ja Pärnus kasvasid kutsekoolid väga suurteks paljude erialadega kombinaatkoolideks. Kui enne reformi oli 500 õpilasega kutsekool suur, siis nüüd on see keskmine suurus ja seda peetakse kooli toimetulekuks optimaalseks. Tõsi, tegutsema on jäänud ka päris väikseid – nagu balletikool või muusikakoolid.

Pärnumaal näiteks koondati kokku neli kutsekooli: kaks linnas tegutsenut ning Sindi ja Tihemetsa. Nüüdseks on Pärnus ehitatud praegusaegne kutseõppekompleks, kus õpetatakse kümneid erialasid.

Suure kooli osana toimub kutseõpe edasi ka Tihemetsas, mõisa nime järgi Voltveti koolituskeskusena. Nagu kõik teised kutsekoolid, pakub ka Pärnu üha enam täiskasvanute täiendus- ja ümberõpet.

Haridusministeeriumi osakonnajuhataja Pung kinnitab, et täiskasvanute ja noorte ühes koolis õpetamine on eriti väikese riigi jaoks mõistlik lahendus. Isegi Soome, kellest Eesti hariduse alal tavaliselt eeskuju võtab, on täiskasvanute koolituskeskuste ja noorte kutseõppeasutuste ühendamise mõtet edendama hakanud.

Näiteks Pärnu kutsehariduskeskuses õpib ligi 1300 igapäevast õpilast, aga täiendus- ja ümberõppes on aastas käinud kuni 2500 täiskasvanut.

See annab õpetajatele koormust ja rahagi juurde ka väiksemates kutsekoolides nagu Kehtna. «Tasemeõppijaid ehk igapäevaseid õpilasi on meil 550, täiendusõppes käib vähemalt sama palju,» nimetab kümme aastat kooli juhtinud Kalberg.

Nii võib Kalberg tõdeda, et Kehtna on tegelikult Raplamaa suurim gümnaasium – Rapla kahes puhtas gümnaasiumis õpib kokku ligi 320 õpilast.

Kui aga vaadata Eestit tervikuna, läheb pärast põhikooli kutseharidust omandama vaid kolmandik õpilastest ja ülejäänud jätkavad gümnaasiumis. Soomes on suhe 60:40 kutsekoolide kasuks, Austrias ja Saksamaal on see 70:30 ning näiteks Šveitsis veelgi enam.

Üheksa klassiga põhikoolidest jõuab Eestis kutseharidusse 40 protsenti ja nn torukoolist ehk 12 klassiga gümnaasiumist leiab põhikooli järel tee kutsekooli vaid viiendik või veelgi vähem õpilasi. «Normaalne oleks suhe 50:50,» arvab Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli direktor Arnold Pastak.

Kehtna kooli vilistlane ja nüüd juba sama kooli õpetaja Kaarel Oberschneider astus samuti pärast Virtsus põhikooli lõpetamist Haapsalus gümnaasiumi, kuid juba poole aasta järel mõistis, et tema valik on siiski ehitaja kutseharidus. Nagu 10–20 protsenti kutsekoolide lõpetajaist, jätkab Oberschneidergi õpetajatöö kõrval kõrgkoolis.

«Eelkõige lapsevanemad peavad kutseharidust teisejärguliseks,» nimetab Oberschneider üht levinud arusaama.

Kehtna kooli arendusjuht Katrin Viru tunnistab, et kui ta mõne aasta eest Kehtnasse tööle tuli, oli isegi valearusaama küüsis. «Ma ei uskunud elu sees, et kutsekoolis nii head tööd tehakse ja siin nii huvitav võib olla,» räägib ta silmade särades.

Oberschneider möönab siiski, et tasemevahe on kutsekooli õppegrupis suur – osa tuleb teadlikult lisaks keskharidusele eriala omandama, teised aga ei saaks puhtas gümnaasiumis hakkama ja kutsekooli erialast pole ka vaimustuses.

Pärnu kutsehariduskeskuse direktori Riina Müürsepa sõnul on viimasel kolmel-neljal aastal tekkinud ka kutsekoolis konkurss. «Kõik ei mahugi meile ja osa jääb konkursiga ukse taha,» nimetab ta.

Olustvere kooli direktori Pastaku sõnul pole põhikooli neljade-viitega lõputunnistusega õpilasi küll palju, aga neid on ja kutsekooli lõpetatakse ka ainult viitega.

Kõik erialad pole ühtviisi populaarsed, aga Pastak rõõmustab oma sõnul põllumajandus­eriala õpilaste üle. «Sinna juhuslikku seltskonda ei satu – õpilaste vanematel on kas talu või põllumajandusosaühingud,» selgitab ta. Sel sügisel avati Olustveres isegi kaks põllumajanduseriala gruppi.

Kuigi kutsekoolide varustatuses ja tasemes on toimunud oluline hüpe, ei saa keegi loorberitele puhkama jääda – nii nagu erialad arenevad, nii peavad ka kutsekoolid pidevalt muutuma ja ajaga kaasas käivat õpetust andma.

Direktorid tõdevad, et nende koolide rahastamine ei ole sellisel tasemel, mis arengu tagaks. Haridusministeeriumi asekantsler Küttis möönab, et kutsekoolide rahastamise olukord pole normaalne, eriti võrdluses gümnaasiumidega.

Kutsekoolide õpilaskoht maksab 0,88 gümnaasiumi õpilaskohast. Soomes on sama suhe 1,73 korda kutsekooli kasuks. «Soomes arvestatakse, et kutseõpe on kallim kui üldharidus ja vastavalt sellele ka rahastatakse,» räägib Pastak.

Ka Küttis nendib, et kutsekooli rahastamine võiks olla poolteist korda kallim. Samas on ta aga sunnitud tunnistama, et selle aasta eelarves kutsekooli baasraha ei kasva.

«See on poliitiliste valikute koht,» räägib Küttis. «Kõigepealt peame ebaefektiivsete gümnaasiumide küsimuse lahendama, siis saab ka proportsioone muutma hakata.»

Gümnaasiumivõrgu korrastamiseks on haridusministeerium seadnud eesmärgi jaanipäevaks vajalikud seadusemuudatused teha. «Üldkontseptsioon peab valmis saama ja siis saab minna läbirääkimistele maakondadega,» selgitab Küttis.

«Öeldakse, et tehke riigigümnaasiumid ära, aga see pole nii lihtne – siin on vaja laiemat kokkulepet,» selgitab asekantsler, lisades, et riigistamine ei pea ilmtingimata tähendama omandivormi muutmist. Näiteks võiks tema sõnul sarnaselt kutseõppega ka gümnaasiumides kehtestada riikliku tellimuse.

«Võiks läheneda nii, et kui põhikooli lõpetab 7000 õpilast, siis neist 60 protsendile oleks koht gümnaasiumis ja 40 protsendile kutsekoolis,» räägib Küttis. «Aga selline jõuga jagamine oleks poolik lahendus.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles