Riigieelarve kärpemaratoni finaali märksõnaks on solidaarsus. Just sellest on siseminister Jüri Pihli sõnul võimuliitlastel erinev arusaam ning ta ei nõustu oma haldusalas seitsmeprotsendilise lisakärpega. IRLi käitumist nimetab Pihl ebariigimehelikuks.
Täna (eile – toim) oli äärmiselt emotsionaalne päev. Sotsid ja IRL suutsid omavahel korralikult tülli keerata. Näib, et valitsuse püsimine muutub päevadega järjest hapramaks?
Ei hakkaks veel olukorda üle dramatiseerima. Aga selge on see, et õhus on erinevad arusaamad solidaarsusest. Me ei ole õpetajate palgatõusu vastu, aga ma ei seleta oma alluvatele kuidagi ära, et neil tuleb kärbe kokku kümme protsendi ulatuses ja teistel on väike palgakasv. See ei ole solidaarsus.
Meie töötajate ridades oli ka majanduskasvu ajal, mil üldiselt oma koosseisu paisutati, oluline koondamine – 14 000 ametnikust on nüüdseks alles umbes 10 000. Läinud aastal kärpisime töötajate arvu 1300 võrra.
Kui mõned poliitikud räägivad riigiametites vohavast «õhust», siis ei saa mina sellest aru. Populaarne on retooriliselt rääkida ametnikkonna kulude kärpimisest, kuid suuresti saab sellist juttu arendada sisejulgeoleku arvel.
Minu arvates pole see mõistlik ega ka vajalik, kui valitsusliidu osalised suudavad eelarvet mõistlikult ja solidaarselt kärpida.
Oleme olukorras, kus 2009. aasta eelarve nägi palgakasvu ette vaid õpetajatele. Teistel olulistel riigiametnikel palgad vähenesid, näiteks politsei, päästeameti ja piirivalve tegevuskulusid kärbiti kolm protsenti. Ei saa aru solidaarsusest, mis väljendub selles, et politseinikud, piirivalvurid ja päästjad kaotavad palgast kümme protsenti, samal ajal kui teisi ootab palgatõus. See on siseturvalisust tagavate ametnike suhtes ebaaus.
Ma ei taha vastandada õpetajate või siseturvalisuse töötajate või mõne muu olulise riigipalgaliste grupi huve, pigem on küsimus solidaarsuses. Seda solidaarsust täna näha ei ole. Mulle tundub ühe koalitsioonipartneri käitumine lihtsalt ebariigimehelik.
Mulle küll tundub nii. Asjad said ju läinud nädalal kokku lepitud, aga siis tuli neil nädalavahetusel jälle arusaam, et midagi ei ole kokku lepitud.
Me oleksime aktsepteerinud seda, mida läinud nädala öösel kokku lepiti, aga kõik asjad on jälle laua peal ja tuleb hakata otsast arutama. Ma ei ütle, et meil peaks kaitsekulutused olema ühe protsendi juures nagu Leedus ja Lätis, aga kas see peab olema 1,75 protsenti nagu Eestis, see on küsitav.
Eks kõik erimeelsused on taas kirja pandud. Ka erimeelsused solidaarsusest. Kui meil on ikka koalitsioonivalitsus, siis peab partneritega arvestama.
Puhtteoreetiliselt võib kulusid kärpida – saab vähendada ametnike palkasid, koosseisu või tööaega. Aga me kõik peame aru saama, et sellega kärbime ka inimeste turvatunnet. See ei ole mõistlik kriisi ja majandussurutise olukorras, kus inimesed ennast niigi ebakindlalt tunnevad.
Peame palkade kärpimise pealtnäha õilsa jutu juures otsa vaatama tõsiasjale, et see suurendab ka politseiametnike endi ebakindlust ning sunnib lisateenistust otsima. Paremal juhul lühendatud tööaja või une arvelt lisatööd tehes, halvimal juhul korruptiivsete meetoditega. Oleme suutnud organisatsiooni suurel määral sellistest pahedest puhastada, oleks rumal nüüd need pingutused nullida.
Ma ei arva, et ükski eluala peaks praeguses olukorras jääma mõne teise eluala arvelt kärbetest täiesti puutumata. Raskete otsuste puhul tahan aga näha ausat mängu ja solidaarsust.
Minu elukogemus ütleb, et otsuseid tuleb langetada õigel ajal.
Usk ja lootus püsib ainult sellel, et mis oleks alternatiiv... (naerab) Aga noh...