Kuulakem tõrjutud mälestusi

Foto: Erakogu

Hea raamat on see, mis jätab südamesse varju maha.

Viimati kogesin ma seda Imbi Paju «Tõrjutud mälestusi» lugedes, õigemini öösel pärast raamatut. Ärkasin, meeltes ähmane kurbus, ärevus ja piinlikkus, ning see tunne – ma olen midagi päästmatult unustanud, kusagile hiljaks jäänud.

Ning olengi. See raamat, nii vajalik Eesti ajaloo mõistmiseks, mille Imbi Paju on suures osas kirjutanud omaenda suguvõsa ja tuttavate najal, tuletas mulle meelde, et minul on mu enda suguvõsa.

Kui palju me teame oma vanavanematest, vaarvanematest?
Terve põlvkond eestlasi õppis minevikust mitte rääkima, sest minevik oli liiga valus. Ja nende lapsed, terve põlvkond, õppis mitte küsimusi esitama.

Mul oli kaks vanavanaisa Permis vangilaagris. Mis elu nad seal elasid? Enam pole seda mitte kelleltki küsida. Selles ei saagi ma ennast süüdistada, sest iseseisva Eesti riigi esimesel allveelaeval madruseks olnud Martin hakkas pärast Nõukogude vangilaagrit pudelisse vaatama, nagu vanaema ütleb, ja suri umbes kolmkümmend aastat enne minu sündi.

Mu teine esiisa, Vene valgekaartlase minevikuga Aleksander tuli Permi kandist tagasi, käies tookord läbi ka oma lapsepõlve kodukülast Uuralite taga. Mis tunne tal küll võis olla? Me ei tea, sest me ei küsinud.

Mina olin vaid kuueaastane, kui Aleksander suri, nii et vaevalt oleksin saanud mina olla see, kes diktofoniga vana mehe nina all istunuks ja küsinuks. Aga ma oleksin seda teha saanud näiteks oma vanatädi Kuste puhul. Kuste oli sedasorti inimene, kellele meeldis rääkida lugusid. Lubasin talle paar korda, et võtan aja maha ja lindistan ta mahlakaid lugusid.

Kustel oli aega palju. Ta elas 96-aastaseks, aga minul ei olnud aega, et neid lugusid lindistada.

Raskete aegade valu oli ka Kuste lugudes. Vanatüdrukuks jäi ta sellepärast, et peigmees jäi sõtta. Esimesse ilmasõtta. Valusad olid kindlasti vanavanaisade Martini ja Aleksandri lood, eks sellepärast me neid ei teagi – ja see on, kui mõtlema hakata, veel kõige valusam. Kõige hirmsam, mida rasked ajad nendega teha said: need inimesed nende eneste järglaste jaoks unustusse jätta.

Vähemasti võtsin ma hiljaaegu ette ja lindistasin pikad jutud oma vanaema ja vanaisaga. Kumbki neist ei tea oma Permi-laagris virelenud isa toonase eluolu kohta suurt midagi. Aga nad rääkisid ära kõik, mis nad teadsid. Nii kaugele sugupuu minevikku, kui nendele räägitud oli.

Tädist, kes sõja käigus kaotsi jäi, ja raamatutest, mis kohalikust raamatukogust ärapõletamise eest salaja päästetud sai, ja sellest, kuidas küüditamise eest metsa joosti ja lindpriina edasi elati...
Kuulasin äsja oma kassetti vanaema jutuga.

«Mamma, kas see jutt on õige, sa olla kunagi meie emale rääkinud, et venelased vägistasid sinu ema?»
Paus.
«No ma ei tea, kas seda kasseti peale peaks rääkima?»
Ja siis vanaema rääkis.

Kui ma talle paar päeva hiljem helistasin, siis kurtis ta: «Aga Salme on nüüd mu peale kuri. Et miks ma selliseid asju edasi noortele rääkisin!» Salme on vanaema vanem õde, minu vanatädi. Salme oli kindlal arvamusel, et sellist piinlikku ja valusat teemat poleks tohtinud edasi rääkida. Nüüd läks nende ema ju ajalukku oma järglaste jaoks... aga mismoodi? Mu vanatädi meelest oleks unustatud olemine parem kui häbi.

Ka Imbi Paju raamatus räägitakse naiste vastu suunatud vägivallast. Ka tema on rääkinud sellest, mismoodi ta oma «Tõrjutud mälestuste» filmi ja raamatut tehes kohtas aina sama kommentaari: «Pange kassett kinni, ja ma räägin...» Ta on arvamusel, et suur osa eesti rahva (või peaks siinkohal ütlema: eesti naiste) ametlikust ajaloost ongi just niimoodi kirja pandud, ainult mittepiinlike ja mittehäbiväärsete, lindistamissobilike lugude põhjal.

Milline on teie suguvõsa lugu? Kas teie teate? Olen seda nüüd paari viimase nädala jooksul sõpradelt-tuttavatelt küsinud. Põnev ja valus on kuulata vastuseid.