Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Paradiis keset vaesust

Kuum idüll Playa Bavaro rannal Punta Canas: põhjus Dominikaani sõita on eelkõige valge liiv, sinine meri ja palmid. FOTO: Jüri Saar

Kariibi mere saar, kus Kolumbus tegi oma esimesi samme Ameerikas, meelitab igal aastal lennukitäite viisi turiste. Miks nad sinna lähevad?

Pole kahtlust, et siinne rahvas on abivalmis ja sõbralik. Enamasti. Ometi olid oma töö teinud need pikad leheküljed hoiatusi, mida USA valitsus jagab suurepäraste randade poolest kuulsasse Dominikaani Vabariiki reisivatele turistidele.

Muu hulgas tulevat karta libapolitsenikke ja röövimisi.

Kariibi öö on soe, aga niiske. Santo Domingo lennujaamast maanteele pööranud rendiauto tuuleklaas läheb uduseks ja nähtavus kahaneb järjest. Mis muud kui tee serva ja ohutuled peale.

Kohe on platsis siniste vilkuritega maastur, kaks ilmsesti politseivormis meest koputavad juhiuksele, auto ümber koguneb veel muid mehi, kõik tumedad kui troopikaöö. «Jah, kõik on korras,» ütlen. «Ei, pole probleemi.» Ventilaatorinupp õnnestub üles leida ja uuesti teele. Milline kergendus!

Ei lähe kaua, kui ilmneb, et päevinäinud Nissan Tiida – võrreldes kohalike mõlkis, roostes ja isegi tuledeta romudega ikkagi kobe keskklassiauto – ei ole siin liikumiseks see kõige mugavam.

Maasturile oleksid need kümned ja sajad ootamatud löökaugud, asfaldisügavusse vajunud kaevukaaned, risti üle tänava ehitatud sügavad vihmaveerennid ja kõrged betoonist kiiruskünnised vähem valusad. Pole imestada, et esimene põrkeraud algusest peale logiseb.

Kuid tõdemus, et navigaatori kaardid osutuvad ebatäpseks, peaks paika ka maasturis. Sellega, et suunatulede pruukimine on niisama vaba kui foorituledest lähtumine, peab lihtsalt harjuma. Kõige tipuks kihavad teed ja tänavad mootorratastest.
Juba esimene hommik ja hotelliplaaž kinnitab, et rannad on siin luksuslikud. Valge liiv, helesinine vesi – nagu reisjuhtides lubatud.

Kolme põrsakese majad
Õigus näib neil, kes väidavad, et pealinna Santo Domingo vaatamiseks piisab poolest päevast. Pilk peale UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud vanalinna koloniaalarhitektuurile, Kolumbuse ausambale, üks kohv pariislikus tänavakohvikus, taustaks naisõiguslaste rütmikate lauludega pikitud meeleavaldus, ning edasi põhja poole, mägisel keskmaal asuvasse Jarabacoasse.

Võrdlemisi heas korras kiirtee on palistatud käsitöö müügi kohtadega. Hakkab silma, et kui tee ääres on juba esimene keraamikamüük, siis tuleb potte järjepanu kilomeetrite viisi. Siis asenduvad potid puulusikatega. Siis on järg kirevate vaipade käes. Ja siis tuleb heintest loomakujude kord.

Jarabacoad iseloomustatakse kui igavese kevade linna, mägedes on õhk jahedam kui rannikul, õiteilu rohkem ja leidub ka kärestikulisi jõgesid, mida soovitatakse paadimatkadeks. Kohalikele pelgupaik palavuse eest, turistidele koht, kus lopsakat loodust imetleda.

Hotell otse kohiseva jõe kaldal on kahtlemata luksuslik, aga ka selges kontrastis vaesusega, mida Dominikaanis oma eripalgelisuses kõikjal kohtab. Tee ääres on arvukalt väheldasi vildakaid hurtsikuid, millesse vaevu mahuvad pererahva asemed. Kliima on soe, ent saart ikka ja jälle räsivate orkaanide korral on need ehitised sama kaitsetud kui kolme põrsakese maja.

Nii selle hotelli kui teistegi juures on valves püssimehed. Ka mitmes tanklas. Ju siis on põhjust.
Viimased sadakond kilomeetrit põhjarannikule kulgevad mägimaanteel, mille käänulisus on tühiasi selle kõrval, et paiguti on teest alles vaid augud, mõnel pool on maalihe needki ära viinud.
Ametlikke tanklaid selle mägitee äärde ei jää, küll aga minitanklaid, kus bensiin pudeliga taburetil, lehter juures.

Letihinnad kosmoses
Põhjarannikul on sel aastaajal ja neil päevil laine kõrge ja tugev. Ka siin Sosuas. Vardas lehvib punane plagu. Varbad saab märjaks, suplema ei kutsu. Juba proovitud, et sellised lained löövad valusasti.

Suurt lugu sest pole, sest hotelliaias kaljudel on mitu mullivanni, kus istujaid piserdavad kividel purunevate lainete pritsmed, tunnistajaks kartlikud krabid, kellest mõni eksib ka mullivanni. Liiati on igas hotellikompleksis iseenesestmõistetavalt suur bassein. Või mitu.

Kõrvalkülake Cabarete on aga kuulus surfiparadiis pika liivarannaga, mida palistavad rohked rannabaarid. Vaatamist väärt.

Ei ole saladus, et suurem osa turiste valib Dominikaani suurepäraste kõik-hinnas-rannahotellide pärast, kus interneti kaudu ette ostes maksab öö sageli vähem kui Tartu või Tallinna hotellis. Letihind kohapeal on kosmoses, selle maksmiseks peab olema loll või pururikas – kohalike silmis ongi turistid liikuvad rahakotid.

Saare idaosas Punta Canas, kuhu Euroopa suurlinnadest pääseb  igapäevaste otselendudega, seisab suuri hotellikomplekse valge liivaga ranna ääres reas kümneid.

Hind sisaldab väga hea köögi ja rikkaliku valikuga söö-palju-jaksad-restorane (puuviljaleti ananassid, grenadillid ja guajaavid!), vahelduseks à la carte restorani õhtusööke ja jooke nii palju, kui pea kannab.

Kõrgete müüridega turvatud hotellimüüride vahelt ei ole tegelikult mingit vajadust väljuda. Tõsi, siis võib sellest riigist ka üpris üheülbaline mulje jääda, elu mujal on siiski teistsugune kui ülihooldatud paradiisiaias basseini veeres ja rannapalmide all, kus suveniirikaupmehed üritavad «sulle erihinnaga» igasugust träni maha müüa. Pruuniks lakitud kipselevant ainult 40 dollarit!

Käsitöösigarid ainult 25 dollarit! Egas veel kahvatu jumega turist tea, et aia taga poekeses maksab elevant neli dollarit – ja seegi on mitu korda üle hinnatud.

Dominikaan ei ole koht ostuturistidele, peale rummi ja sigarite leiab sealt vähe ostmisväärset. Kultuurituristile on kindlasti põnevam sotsialismist vaevatud naabersaar Kuuba, loodushuvilisele annab end kergemini kätte teine naaber Puerto Rico. Mõlemalt saarelt leiab ka suurepärased rannad. Dominikaan on eelkõige all-inclusive-hotellide paradiis.

Tagasi üles
Back