Eiki Nestor: sellised mõtted siis peas

Eiki Nestor Foto: Peeter Langovits

Teate, mis. Olen selline kergelt tuhmuvas keskeas meesterahvas, kes tänaseks paarkümmend aastat oma elust Eesti poliitikas kaasa löönud ja vaatamata sellele säilitanud reipa meeleolu. Kõik need ajad. Aga hingel on kogu aeg kripeldanud üks küsimus, et mis põrgu pärast see asjade alus, demokraatia, millele vaba Eesti riik toetub, meile nii vähe korda läheb.

Poliitikud, sindrinahad, on ju väga ratsionaalsed. Nad ei jäta läbi lugemata mitte ühtegi küsitlust, kus tema kõrgeaususe, valija, meelisteemad esile kerkivad. Arendada mõttevahetust või pakkuda välja lahendusi valdkondades, mis valijate huvi kaasa ei too, näib seejuures tarbetuna või siis teadliku unejutuna. Ja tee või tina – demokraatia kui selline pole kahjuks olnud aastaid midagi sellist, mis eriti korda läheks.

Aga näe, lootus sureb siiski viimasena ja läinud aasta jooksul räägiti demokraatiast rohkem kui ülejäänud kahekümnel aastal kokku. Ja see on suurepärane, sest minu matemaatikaklassis ja rauakoolis kokku seatud loogika ütleb nii: kui miski asi inimestele korda ei lähe, ei ole neil raske sellest ka loobuda. Seda ei tahaks kohe mitte kuidagi! Tahaks ikka vabana vabal maal edasi minna.