Alati usaldusväärne

Foto: Peeter Langovits

Draamateatri läinud hooaja hõivatuim näitleja Taavi Teplenkov võttis esimest korda kümne aasta jooksul kuu aega suvepuhkust. Oli ka aeg, sest tööd on tehtud tublisti – selle suve menukaima tüki «Ulja neitsi» lavastas ju samuti tema. Debüüdina.

Tuttavad iseloomustavad Taavi Teplenkovi kui sügavat, kuid samas rõõmsameelset, äärmiselt usaldusväärset ning üliviisakat inimest. «Ma väga vabandan,» kostab telefonist, kui ta meie kohtumisele pisut hiljaks jääb.

Oled ühes varasemas intervjuus öelnud, et tahtsid juba lapsena kuulsaks saada?

(Naerab.) Mina seda küll ei mäleta, aga kindlasti oli see öeldud naljaga pooleks... Aga see mõttekäik oli mul küll peas, et pean ilmtingimata balletikooli minema. Õnneks olin sel ajal juba liiga vana, vist olin just ületanud piiri, et enam sisse ei saanud, nii 11-aastane.

Olin suur Estonia teatri fänn. Kogusin artikleid, pilte ja kavasid... Järgmise sammuna tahtsin ooperilauljaks saada. Just Estonia oli see teater, mille poole ma teismeeas mõtetes pürgisin.

Millega seletad teatrihuvi teket?

Meil oli Väike-Õismäe keskkoolis hästi aktiivne klass ja kuna kooliteatrit polnud, korraldasime ise igasugu etendusi – mõtlesime välja, lavastasime ja mängisime. Mäletan näiteks «Muinasjuttu tsaar Saltaanist» ja üht isetehtud operetilaadset asja, milles kasutasime Estoniast laenatud kostüüme. Meie etteasted olid ülejäänud õpilaste seas üpris populaarsed.

Kuidas vanaeit sekspesu õmbles

Enne lavakooli astumist tegutsesid ka humoristina?

Mul oli üks klassiõde, kes tahtis samuti näitlejaks saada ja vedas mind igale poole kaasa. Üks, kelle juures käisime, oli oma stuudio avanud Dajan Ahmet. Paraku teatas ta, et parem oleks, kui ma kirjutaksin, sest näitlejapotentsiaali minus niikuinii ei ole. Ütles seda möödaminnes, aga mulle jäi see väga meelde. Nii ta sundiski mind humoreske kirjutama.

Selline ütlemine mõjus sulle nagu sahmakas külma vett?

Ei, sest minus näitlejaambitsioone väga polnudki. Mina polnud sellele pikalt mõelnud – tahtsin saada hoopis juristiks või arhitektiks, pidada ametit, mis sisse tooks.

Vastasin talle, et hea küll, eks ma siis kirjuta. Aga see on asi, mis mulle tegelikult absoluutselt ei istu ega meeldi.

Dajan pani mind ühte ruumi kinni, läks ise kohvi jooma ja ütles, et kirjuta nüüd kaks humoreski tunni ajaga valmis. Kirjutasingi siis. Mingeid täielikke õudusi.

Millest?

Need olid ikka täiesti õudsed... Sellised punnitatud naljad. Üks oli näiteks mingi vanaeide monoloog, kuidas ta üritas kangesti moodne olla ja endale kardinatest sekspesu teha... Täiesti kohutav! Jube!

Aga mis kõige hullem – Dajan sundis mind neid nalju ka esitama. Olen mõnda neist lugenud isegi «Meelejahutaja» avalikul lindistusel ja seisnud Rapla esimeses või teises keskkoolis lava peal, külm higi otsa ees ja kooliõpilased, kes tunnist ära saanud, vaatamas, et noh, mis ta seal teeb...

Keegi ei naernud?

Ei naernud. Paar õpetajat püüdlikult naeratasid. Aga seda ei saanudki naerda, sest see oli nii õudne...

Esialgu läksid näitekunstist sootuks kauget ala õppima?

Jah, läksin selle sama klassiõega, kes tahtis näitlejaks saada, Pedasse bibliograafiat õppima.

Üsna ebaloominguline ala?

Ütlesin talle, et lähme koos Tartusse juurasse. Tema vastas, et hea küll, aga juhul, kui mina tulen koos temaga bibliograafiasse ja siis läheme aasta pärast lavakooli.

Raamatukogundusse oli lihtne sisse saada.

Eriti meesterahvastel?

Jah, eriti meesterahvastel. Sest juuras jäin tulemustes kahesajanda piiri peale, bibliograafias aga teisele või kolmandale kohale. Praegu nimetatakse seda ala infoteaduseks ja on üsna asjalik ala, kuid tollal õppisin näiteks katalogiseerimist, kirjekaartide kirjutamist.

Aasta õppisin ära, sest kui oled juba kooli läinud, siis õpi seal. Ehkki oli selge, et raamatukoguhoidjat minust ei tule. Seda enam, et järgmine etapp oli paika pandud.

Kartul, mis ajas idusid

Mida pidid lavaka sisseastumiseksamitel tegema?

Proosapalana lugesin üht lõiku «Nipernaadist», laulma pidin... Küllap see oli «Muinaslugu muusikas» või midagi sellest, mis kõige paremini ei õnnestunud. Ja muidugi tegin välketüüde. Tavaliselt arvatakse ju, et kästakse mängida hakkliha ja tatti. Tegelikult ei ole see sisseastumiseksamitel tavaline. Minul aga õnnestus seda teha, sest pidin mängima kartulit, kolme keelega balalaikat ja Yamaha mootorratast.

Kuidas kartulina hakkama said?

Tõmbasin end kuidagi kerra, kükitasin maha... Mõistsin aga, et ma ei saa ju teha midagi staatilist ning hakkasin sõrmega idu välja ajama. Siis öeldi, et lehm hammustas idu ära. Kasvatasin siis kolm uut idu. Aju töötab ju sel hetkel väga imelikult.

Lõpetasid lavakunstikateedri 1998. aastal ja kõigist, kes lõpetasid, on saanud tegevnäitlejad. Üsna haruldane, kas pole?

Jah. Võib-olla on põhjus selles, et meid ei lõpetanud üleliia palju, sest nõudlust oleks ehk tollal isegi rohkem olnud. Kõik on tõesti oma koha leidnud ning töötavad vapralt.

Kursusejuhendajast Priit Pedajast sai ka sinu tulevane tööandja draamateatris. See oli sinu jaoks tunnustus?

Loomulikult. Sobisime juba kooli ajal – mõistan teda poolelt sõnalt. Samas tahtsin Tallinna jääda ja just draamateatrisse, oma õpetaja juurde saada.

Juba kooli ajal pälvisid Panso preemia.

Muidugi oli see suur tunnustus, ma ei osanud seda aimatagi. Mul oli väga hea meel, see oli tõeliselt ülev hetk.

Mida tegid preemiaraha 4000 krooniga?

Oli tingimus, et raha tuleb teatrireisiks kulutada. Kuna kogu lavakooliga seisis ees reis Londonisse, sain preemiaraha seal boonusena piletite peale kulutada. Igasugu toredaid asju sai näha. Näiteks vaatasin ära etenduse «Inspector Calls», mida meilgi mängiti ja milles ma oma esimese draamateatri rolli tegin. Muuseas õnnestus mul laval näha ka Juliette Binoche’i, tema elu teist teatrirolli üldse, ehkki sinna oli pea võimatu pileteid saada, need olid pool aastat ette müüdud. Aga kallil kursuseõel Külli Teetammel õnnestub see alati. Jalutas esimese ettejuhtuva piletiputka juurde ja ostis.

Olid vaid mõne aasta teatris töötanud, kui juba tekkis fänniklubi?

(Naerab.) See fanclub tekkis Maikeni Mustamäe korteris ühe peo käigus nalja pärast... Mina istusin köögis, ja miskipärast ei lastud mind tuppa enne, kui oli mulle internetis fännilehekülg tehtud. (See on siiani üleval, asutajaliikmeteks märgitud Maiken, Kaire Vilgats ja Bert Pringi – toim.) Väga naljakas oli!

Nad tegelesid sellega umbes aasta, sinna saadeti isegi kirju ja sinna oli tahtjaid ka. Aga kedagi rohkem ei registreeritud ja ega ühelegi kirjale vist ei vastatud, keegi ei viitsinud sellega tegelda.

Nüüd on sinust saanud draamateatri hõivatuim näitleja?

Jah, eelmisel hooajal oli küll nii. See tuleb etenduste arvu pealt, kokku oli neid üle kahesaja. Parasjagu.

Ülekuumenemist sa ei tunneta?

Ikka, eks see väsitav ole. Aga õnneks on praegu periood, kus tükid pole kõige keerulisemad, palju on kõrvalosi. Ka varem on olnud suurt hõivatust, aga siis olid suuremad tükid – «Mort», «Popi ja Huhuu», «Mao tee kalju peal», kus olid peaosad. Ja see oli palju hullem, olin asjast juba üsna tüdinud.

Praegu võtsingi esimest korda kümne aasta jooksul kuu aega suvepuhkust. Kõik on hästi.

Kummad sulle rohkem huvi pakuvad, kas väikesed «sutsud» või ikka suuremad rollid?

Mõlemal on oma head ja vead. Väikesi rolle, eriti episoode on mõnus teha, milles pead end hetkega tõestama ja kehtestama. Üks oli näiteks «Othellos», võib-olla mitte kõige õnnestunumas lavastuses, mis miskipärast ei läinud, aga seal oli üks stseen, milles mind pisteti taustale joodikuks. Mulle meeldis seda väga teha. «Väikeses õuduste poes» oli mul üheksa episoodi. Või siis «Oivaline lahutus», mida praegu Ülle Kaljustega teeme ja mis on omamoodi kummaline tükk. Ülle palus mind sinna endale n-ö toeks, sest näidendisse pole minusugust tegelast kirjutatudki. Istun, kuulan, elan kaasa, aga ometi on see üks keerulisemaid rolle. Me oleme seda teinud 99 korda.

Aga kui oled tükk aega «sutse» teinud, tahaks lõpuks ka midagi vedada, kuhugi oma tegelaskujuga välja jõuda, seda ehitada.

Unistus mängida

Ekke Moori

Sellist võimalust on sul praegu samuti?

Jah, näiteks «Voldemaris», kus mul on mitu rolli, aga need kinnituvad ühe tegelaskuju külge – saab ilusti alustada ja rolli arengut teha. Väga, väga tore tükk ja näitlejale palju pakkuv. Nii suure osa kui episoodide tegemise mõnu.

Või siis «Popi ja Huhuu» Pedajase ja Sukaga (Tiit Sukk – toim). Teksti meil ju polnudki, puhas improvisatsioon – oi, see oli tore töö!

Mis tunne tekib, kui publik teeb etenduse lõppedes kaks plaksu ja kiirustab eesriide sulgudes kohe väljapääsu poole?

Me ei jääks ju laval ellu, kui lavastusest, mis publikule ei meeldi, ei leia enda jaoks põhjust laval olemiseks.

Kord oled kinnitanud, et Hamletit mängida on su unistus, siis, et ei ole, kuid Ekke Moori oled alati maininud?

See oli selle sama Panso preemia ajal, kui keegi küsis, mis mu unistuste roll on... Hamlet on ju see, mida alati öeldakse ja enam ei oskagi öelda, on see mu unistus või mitte. Igaüks tahaks Hamletit mängida!

Aga «Ekke Moor» oli mu noorusaja lemmikraamat. Nüüd, arvan, olen selle jaoks juba vana. Ja Ekke Moori kujutan ma filmis paremini ette kui teatrilaval. Ehk kujutasingi end Ekke Moorina filmis...

Filmides on sul õnnestunud korduvalt kehastada hoopis narkodiilereid?

(Naerdes.) Kas just korduvalt, aga... Jah, mingeid imelikke sutse olen teinud. Üldiselt pole ma filmiga sina peal. Olen saanud vähe teha ja ma vist ei saa ka hästi hakkama. Kuidagi võõras on see. Mul on ikka teatrinäitlejana kolm kuud proove vaja, olla kindel, miks ja milleks ma midagi ütlen või teen. Filmis tuleb aga nipsu peale mingit stseeni mängida. Pole algust, pole lõppu... Võetakse lõik suvalisest kohast keset filmi... Ma ei tea, ma ei oska.

Sarjas «Õnne 13» on sellevõrra kergem, et protsess on pikem?

Alguses, kui rolli alles lood, on ikka raskem, aga kui tegelaskuju hakkab elama, jääb vaid teksti päheõppimise vaev. See oli ka üks põhjusi, miks nõustusin «Õnnesse» minema – et saada kaamerakogemust.

Aga kui pakutakse filmis põhjalikum roll?

Väga hea meelega teeksin, sest tahaksin saada ka enda jaoks positiivse kogemuse. Seni olen osalenud Soome ja Vene filmides, kus vajatud vaid nn kohalikke prääkse.

Soome filmi «Mina ja Morrison» nägin Soomes isegi müügil, aga lolli peaga ei ostnud ja hiljem unustasin. Tegevus toimus Nõukogude aja lõpul Tallinnas, kehastasin narkodiilerist pätti, kes elas Kadaka turu kõrval paneelmajas ja pidin rääkima vene aktsendiga soome keeles. See oli kohutav kogemus ja ma ei julgekski seda ilmselt siiani vaadata, pidin nii palju aktsenti lisama, et endalgi hakkas piinlik.

Teist narkodiilerit kehastasin Vene filmis «Must veri», aga see polnud reaalne filmikogemus. Filmi küll tehti, aga proovivõtte järel teatati, et nüüd ongi purgis.

Kõrvalepõikena – perenime järgi on sul slaavi juured olemas?

Mingisugused vist on jah, kusagilt Pihkva tagant, isa poolt, ta on setu. Väidetavalt on Teplenkov tuletatud «tjoplinkist» ehk külahullust, aga minu isa vanemad olid juba enne sõda Tallinnas.

Oma hääle oled andnud päris ka mitme animafilmi tegelasele?

Jah. Eriti tore kogemus oli «Robotid», kus minu osa luges Ewan McGregor ja pidin oma jämeda häälega teismelist mängima. Kui tulemust kinolinal nägin, siis see oli nagu päris, nagu «välismaa»... Olin justkui osaline Warner Brothersi suursuguses filmis! Kuidagi nii uhke tundus kõik. Stuudios hüpata ja üritada neid häälitsusi teha – see on kohutavalt koomiline!

Väga palju olen videolevi multikatele peale lugenud. Väga mõnus – istud stuudiokarbis ja teed loomahääli! Elad nagu multifilmimaailmas.

Usalduse võitmine on huvitav

Sel suvel debüteerisid «Ulja neitsi» lavastajana?

Ülle Kaljuste ja Andrus Kivirähk rääkisid mu pehmeks ning edeva inimesena ei suutnud ma «ei» öelda.

Aukartust sellise tähtede seltskonna (Ita Ever, Maria Klenskaja, Ester Pajusoo, Mari Lill) ees ei tekkinud?

Muidugi tekkis. Aga minu jaoks oligi see rollivahetus – näitlejast lavastajaks – kõige huvitavam ja raskem. Ja et noorema kolleegina pean korüfeede, auväärsete kolleegide ette astuma. Et nad peaksid mind kuulama ja usaldama. Usalduse võitmine oligi kõige huvitavam. Ja see õnnestus, ma arvan.

Tulemuseks – tänavusuvine menukaim tükk?

Publikuprobleeme polnud tõesti, pigem oli probleeme, et kõik kohaletulnud ei mahugi platsile.

Milline on su järgmine töö lavastajana?

Eks näis, mis elu toob. Usun, et praegu pole mul eriti aega lavastamisega tegelda ja mulle meeldib siiski näitlejaamet rohkem. Tunnen end selles paremini. Samas olen muidugi huvitavateks väljakutseteks valmis.

Mida võiks elu tuua?

Häid rolle. Head tööd tahan. Sest kui on head tööd, on ka isiklik elu korras. IaI

Teised Taavist

Ave Lepik sõbranna

Taavi on vaimukas, teravmeelne ja humoorikas, temaga ei ole kunagi igav. Oma tööd teeb ta suure kohusetundega, ei lepi poolikute tulemustega – no seda on tema tegemistest ju näha ka! Tal on lai silmaring ning kõigest, mis puudutab teatrit, kirjandust ja filmikunsti, oskab ta huvitavalt ja asjatundlikult rääkida.

Muide, ta on ka tähelepanelik, teeb komplimente – ükski pisiasi ei jää märkamata. Ja talle meeldib lilli kinkida. Kõige lihtsamaid põllulilli, mida ise korjata armastab. Kodus on tal kaks kaunist orhideed, mille eest suure südamlikkusega hoolitseb – see on nii liigutav!

Susan Lilleväli  sõbranna

Seda on nii raske seletada, mis inimene ta on, ehkki tunnen teda juba mõnda aega ning ta on tõesti lähedaseks sõbraks saanud ning aja jooksul avatumaks muutunud. Ehkki – esmapilgul tundub Taavi kinnise tegelasena. Kuid ta vajabki inimestega pikemat harjumisaega. Soe tüüp!

Sõbrana on ta sulle kindel sammas kõrval. Kohtume tihti, räägime ja suhtleme, aga ta on mind ka konkreetselt aidanud. Kui olen mõnes etenduses kaasa löönud, siis andnud nõu ja abi. Analüütilise mõtlemisega tegelane, kes suudab alati segased asjad selgeks rääkida.