Puidust ja parim

Poolkaarekujulise maja välisviimistluses on kasutatud ainult naturaalset puitu. Foto: Meeli Küttim

Miks ehitatakse mujal maailmas puidust massiivseid ja kõrgustesse pürgivaid hoonetekomplekse, meil aga vaid ühepereelamuid? Puitarhitektuuri probleeme lahkab arhitektuuriloolane Urmas Oja.

Tänavune konkurss parima puitehitise leidmiseks oli juba viies säärane ettevõtmine. Koondunud materjali põhjal on nüüd hea aeg väikeseks ülevaateks. Nende viie aastaga on palju muutunud kogu Eesti ehitusturul, ehitusbuum hakkab vaibuma ja tänavusel võistlusel oli nominente veerandi võrra vähem kui eelmistel aastatel. Tempo on kahanenud, loodame, et nüüd kasvab kvaliteet.

Puitarhitektuuri juures mängib kvaliteet väga tähtsat rolli. Tegemist on elava loodusliku materjaliga, mis hakkab teadagi hoonetes veidi «mängima», on pehmem ja soojem kui enamik teisi materjale. Nii ei mõju hästi kiirelt metsast maha raiutud ja kärmelt ehitusmaterjaliks löödud prusside ehituses kasutamine, kuna need võivad kogu maja kiiva ajada. Hea kvaliteediga puidust saab aga äärmiselt vastupidava hoone.

Eestis on peamiseks probleemiks tõenäoliselt puitarhitektuuri mastaapsus. Nimelt on puidust enamasti ikka pereelamud, äärmisel juhul riputatakse puitvõrestikke suuremate majade külge kaunistuseks, liigendatakse muidu monotoonseid fassaade jne. Tuletõrjenõuded on meil vist teiste Euroopa riikidega võrreldes nii karmid, et juba kolmekordse täispuidust maja projekteerimisel tuleb tuletõrjujaid pidevalt oma töölaua kohalt minema tõrjuda.

Kolmapäeval rahvusraamatukogus peetud Puupäeva konverentsil pealkirjaga «Puit – homse elukeskkonna võti» märkis Rootsi tuntumaid kaasaegseid arhitekte Gert Wingardh armsalt, et äkki on neil tulenormid leebemad seetõttu, et neil pole nii palju sõdu olnud kui Eestis. Enda büroo tööd, mida ta peaaegu täissaalile presenteeris, olid aga umbes Viru keskuse mastaabis – ent puidust! Inglismaal ehitatakse, muide, kuni

9-korruselisi massiivpuidust kortermaju. Tõepoolest, nagu mainis Šveitsi arhitekt Christoph Affentranger, on puidust peaaegu kõike võimalik ehitada ja veel äärmiselt keskkonnasõbralikult, ökoloogiliselt ning energiasäästlikult. Kuid kuigi nii Eestis kui Šveitsis näib, et puitu on küllaga ja see on maa-and, mis kunagi otsa ei saa, on globaalselt puidu hulk vähenemas ja peamiselt seetõttu, et umbes pool sellest kasutatakse lihtsalt küttematerjaliks.

Seevastu Norra Puuinfo programmi esindav Aasmund Bunkholt meenutas ettekandes olulist põhimõtet, mida sageli unustama kiputakse – et ka arhitektuur on kultuur, mitte üksnes teater, muusika, kino ja kunst, kuigi just need kultuuriga tavakodanikule esmalt seostuvad. Ettekandest jäigi muu hulgas kõlama, et puit on kultuurne materjal, ja ka üks esimesi materjale, millega lapsepõlves kreatiivselt kokku puututakse.

Eestile on puit ehe ja looduslik ning traditsiooniline materjal, mille kasutamine on meil olnud suhteliselt järjepidev. Hea kvaliteediga puit on soe, vastupidav, ilus jne, aga tänapäeva energiakriisidest rääkimise ajastul ka äärmiselt energiasäästlik.

Meil puitu on, seda kasvab kiiresti peale, ning seda lihtsalt on otstarbekas ja mõistlik rohkem kasutada. Kui me tõesti sõda ei karda, siis peaks ehk neid tuletõrjenorme ka leevendama, et saaksime samuti puidust suuremate ehitiste võlu ja väärtust nautida.

Puitarhitektuuri võistluse võitjad

PEAAUHIND

Eramu Kiili vallas

Arhitekt ja tellija: Karmo Tõra

Projekteerijad: Karmo Tõra, Andres Sokk, Tõnu Peipman

ÄRA MÄRGITUD

Eramu Mähel

Arhitekt Raul Vaiksoo

Projekteerija OÜ Raul Vaiksoo Arhitektuuri büroo

Eesti Kunstiakadeemia üliõpilaste ehitised Pedaspeal

Andres Alver, Jaan Tiidemann, Anu Arm, Ivan Sergejev

LIIMPUIDU KASUTAMISE ERIAUHIND, AS LIIMPUIT

AS Palmako tootmishoone Kavastus

Projekteerimine AS Resand, Villu Leppik ja Alar Just

Arhitektuuriprojekt Tartu Arhitektuuribüroo, Roman Smushkin

VOODRILAUA KASUTAMISE ERIAUHIND, AS RAITWOOD

Tammeõue kortermajad Viimsis

Agabus, Endjärv, Truuverk Arhitektid

Mattias Agabus, Eero Endjärv, Illimar Truverk, Priit Pent

Projekteerimine Pikoprojekt OÜ

Tellija ja ehitaja AS NCC Ehitus

Parim puitehitis 2007 – Karmo Tõra eksperimentaalne elamu

Karmo Tõra, miks just puit ja miks teie majale selline vorm?

Olen lihtsalt puidufänn. Mingist ajast on puidu mõte, soov ja tunne külge jäänud. Lisaks arvan, et eramaja jaoks on puit materjal, mille konstruktiivsed võimalused saab sajaprotsendiliselt ära kasutada. Kui teha maja raudbetoonist või kivist, siis jääb hoonest tihti selgelt üledimensioneeritud mulje, ressurssi on väikse maja jaoks üleliia. Puit on aus ja loogiline materjal.

Vormimõte algas kahest puust, mis kasvavad keset kõige loogilisemat ehitusala. Puud pidid alles jääma. Alul joonistasin ka kandilise maja eskiise, aga need kõik vajusid kuidagi laiali, tulid suvalise, korrapäratu kujuga. Tahtsin anda majale konkreetse geomeetrilise vormi. Äkki tunduski, et selline poolkaare motiiv on siia konteksti üheselt passiv asi.

Kompleks koosneb mitmest hoonest?

Sauna ja kuuri ühendab elumajaga terrass ja laudtee. Saunaesise poolkaare sees on väike ilutiik. Terrassi otsa jääb kasvuhoone, millel on klaasid veel puudu. Sauna vorm on nagu elumaja väike koopia.

Kust tuli tõuge sellise lae tegemiseks, kus betoon on valatud puittaladele?

Suhtlesin heade puiduinseneridega, konkreetselt Tõnu Peipmani ja Andres Sokuga, kes pakkusid välja, et ma seda prooviks. Olin nõus. Betoonplaat on vaid 10 cm paks. Ükski muu vahelagi ei tule selliste avade juures nii õhuke, ükskõik, millest seda siis teha. Nii sain ma kõrge ruumi, mida tahtsin kindlasti saavutada, raiskamata maja kõrguses võetuna ruumi vahelae jaoks ära. Talad, millele betoonvahelagi toetub, annavad sellele majale iseloomu juurde. Lisaks saime ka väga hea helipidavusega vahelae. Ja kolmandaks saime koha, kuhu oli hea ja mõistlik panna sisse põrandaküte. See lagi on asi, mille üle olen uhke!

Kas olete enne seda, iseendale joonistatud maja juba kaua projekteerimisega tegelenud?

Olen natuke projekteerinud küll, aga elu on mind seni arhitekti elukutse juurest veidi eemal hoidnud. Samas olen kogu aeg arvanud, et projekteerimisfirma juhtimine pole päris see, millega tahaks elu lõpuni tegeleda. Tahaks ise projekteerida. Olen kogu aeg vaikselt eramaju teinud ning ise teha on ikka teine asi, kui kõrvalt teisi kontrollida ja parandada.

Kas teie varem projekteeritud majadel on selle majaga ka mingi stiililine sarnasus?

Tegelikult mitte eriti.

Nii et enda maja on seni küpsenud ideede kokkupanek, eksperimenteerimine?

Pigem oli mul projekteerijana tunne, et oleks vaja kuhugi edasi liikuma hakata – ning siis tekkiski see maja. Varsti valmib veel üks huvitava vormiga eramu, seekord Võrus.

Puit on kõikjal kohal

«Parim puitehitis 2007» konkursi žürii esimees arhitekt Urmas Elmik

Parima puitehitise konkurss toimus juba viiendat korda. Kui varasematel aastatel on konkursil osalenud keskmiselt 40 objekti, siis selle aasta teisel poolel hakkas ehitusturg kiiresti kokku kuivama, tulid esimesed tagasilöögid ja see väljendus ka tänavu esitatud tööde märksa väiksemas hulgas: nominentide arv kukkus neljakümnelt 30 peale. Väikeelamute ehitamine on massiliselt vähenenud, aga selles ma traagikat ei näe – tahaksime leida ka suuremaid rajatisi, sotsiaalseid objekte, koole, spordihooneid, lasteasutusi jms.

Žürii eesmärk oli eeskätt leida parimaid puidu kasutamise viise, kuid me ei vaadanud kuidagi mööda majade arhitektuurilisest küljest, kuna see on lihtsalt võimatu: need on lahutamatud.

Tänapäeval on siiski suhteliselt vähe objekte, mis on läbi ja lõhki puidust tehtud. Võitjaks tulnud arhitekt Karmo Tõra eramu on omapärane hoone, mis algusest lõpuni hästi läbi mõeldud ja istub ideaalselt ümbritsevasse keskkonda. Arhitekt on loonud terve ansambli, kuhu kuuluvad ka väikevormid. Lisaks on kasutatud väga harva nähtavat konstruktiivset lahendust – puittaladele on valatud õhuke betoonvahelagi. Kokku moodustab see kena ühtse terviku ja seal ei olnud ka muidu kõikjal kummitavaid ehitusvigu. Oli kohe tunda, et selle maja juures on vaeva nähtud.

Voodrilaua kasutamise eripreemia andsime Tammeõue kortermajade rajoonile Viimsis. Korterelamute juures on seni ikka väga vähe mastaapselt puitu kasutatud. Ning kui ka on, siis vaid üksikute elamute puhul ja väikeste fassaadi ilmestavate võrestikega vms. Tammeõue arendus moodustab aga terve kvartali, millele annab iseloomuliku käekirja just laudise kasutamine.

Eraldi said äramärkimise osaliseks ka Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriüliõpilastele korraldatavad workshop’id. Need ettevõtmised, mille tulemusteks on mullune Giik ja tänavune Vaatetorn, on rohkem sellised katsetamised, millest huvitavaim osa on vorm. Tööturu poolt rikkumata tudengeil on veel avatud mõtted, nad balansseerivad teostatavuse piiri peal. Meil tekkis idee, et edaspidi võiksid need workshop’id hiljem oma tööd teisaldada kättesaadavamatesse kohtadesse – linnakeskustesse, suurematesse parkmetsadesse vms. Neid on põnev vaadata, nendel on mõnus turnida. Muidugi peab nende juures enne natuke tegelema turvalisuse probleemidega ja ohutust suurendama. Oleks oluline, et see vorm, mis on hoopis teise näoga kui igapäevaarhitektuur, jõuaks ka teiste inimesteni.

Tervikuna näib, et puit on auga ehitusmaterjalide turule tagasi tulnud ja arhitektid kasutavad seda päris usinasti. Kes rohkem, kes vähem, aga selliseid objekte, kus puitu üldse ei esineks, on päris vähe. Linnas ja uuselamurajoonides ringi liikudes on igal pool märgata, et puit on kohal.