Mehis Heinsaare sisemine muusika ehk maamees lendab linnas*

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Mehis Heinsaar on suur teejooja, enim meeldib talle ingveritee.

FOTO: Hanno Valdmann

Mehis Heinsaart autasustas kulka kirjanduse sihtkapital tema viimase romaani «Rändaja õnn» eest vaba auhinnaga. Selle väga vaba mehega käis luuletaja Hanno Valdmann rääkimas tema Supilinna kodus.

Kirjanik Mehis Heinsaare laual on lahtine raamat, venekeelne väljaanne Vincent van Goghi kirjadest vend Theole – ja samas sõnaraamat. Põrandal ühekroonine, koridoris jalgratas. Hilissügisest kevadehakuni ta sõnaloominguga ei tegele, pole vaimu peal, küll peaks peagi ilmuma Tartu Müürilehes essee linnast kui hüpermetsast autori enda joonistatud piltidega. Ahju najal (täpsemalt kõikjal korteris) seisavad ka maalid, kuid need on sõprade tehtud, kunstnikke peab ta üldse endale kirjanikest lähedasemateks. Kirjamees plaanib näidendit vene absurdikirjaniku Daniil Harmsi elu ja loomingu ainetel ning kogub jutte kokku «Ebatavaline ja ähvardav loodus».

Nagu ma aru saan, see, kui sa oled vabakutseline, nõuab vist ikkagi mingit distsipliini, et kas või igav ei hakkaks.

Ta nõuab üsna tugevat distsipliini. Ma võin öelda, et isiksusena olen ma suhteliselt labiilne, kõikuva iseloomuga, ütleme siis nii: nõrga iseloomuga. Seetõttu olen iseendale seadnud reeglid – kui inimene on tugeva iseloomuga, siis tal on voli või õigus lubada endale nõrkust, ta võib lubada endale rohkem vabadust; kui inimene ei ole aga tugev, peab ta endale looma distsipliini.

Praegu olen ma rahul, kui loen päevas 15 lehekülge vene keelt, Vincent van Goghi kirju. Mul on eesmärk tõlkida kõik sõnad ära – et saaks peensusteni aru, läheb aega.

Seega, nõrga inimese ainus väljapääs on olla tugev, siis ta jõuab ka edasi. Muidugi ma aeg-ajalt langen sellest välja, linnas on palju ahvatlusi, mõnikord kõrtsid, aga noh – siis ma jälle võtan kokku ennast ja nädala või paar olen distsipliini peal.

Aga paraku on nii, et sellest ikka langeb välja, kuigi ma püüan…

Samas peab siin olema ka mingi tasakaal, vägisi ei saa kangutada.

Tasakaaluotsingud käivadki kogu aeg. See on nii tõenäoliselt elu lõpuni, sinna ei ole midagi parata. Ma saan tasakaalu kehalise tegevusega, sõidan rattaga, käin ujumas, vahel ka jooksmas.

Kirjutamise eesmärk ei ole mitte niivõrd tihti avaldada, vaid ikkagi pigem rõhuda kvaliteedile – parem raamat iga paari-kolme aasta tagant, mitte iga aasta keskpärane. Vahepeal mul oligi, et hakkasin juba liiga palju kirjutama. Piir, kust läheb kirjaniku ja grafomaani vahe, on väga mõtteline, ja kirjutaja, kirjanik, eriti professionaalne kirjanik, peab ära tundma, kus ta hakkab oma stiili peal liugu laskma ja mõnulema ning sisulist enam ütelda ei ole.

Teisalt tekib aeg-ajalt paranoiline hirm, et äkki ei ma ei suuda enam midagi luua, aga selle foobia ma olen saanud kontrolli alla.

Aga kuidas sul see mõte lendab nii, nii-öelda kõrgele?

No ikkagi inspiratsioon, selline seisund, mis külastab. Küll mitte väga tihti, aga ikkagi – sellel hetkel saab kõik olulise paari tunniga kirja panna, hiljem on aega viimistleda. Selles mõttes ma pean end vanamoodsaks kirjanikuks, sest mina ilma inspiratsioonita ei saa – see on nagu kvaliteedi garantii.

Kui ma olen asja sees täienisti, siis parematel hetkedel on miski, mis minu eest kirjutab, kuigi ma kogu aeg kontrollin ja olen kohal – aga ma ei punnita. See teebki kirjapandu minu enda silmis usaldusväärseks. Aga et see seisund toimiks, peab ümber olema vaikuse atmosfäär, väga ei saa kirjutamise perioodil suhelda – see oleks nagu energia äravõtt.

Võib-olla tuleb inspiratsioonivajadus ka sellest, et sa novelle kirjutad – novell on nagu selline lühem ja teravam, seal ei piisa üksnes tehnilisest oskusest. Su romaan («Artur Sandmani lugu», 2005) sai natuke ebaleva vastuvõtu miskipärast?

Jah, romaaniga oli see… tead, võib-olla ma olin natuke liiga noor üldse romaani kirjutamiseks. Samas ma tundsin, et selle kirjutamine oli äärmiselt vajalik; ma pean teda nagu õnnestunud asjaks. Ma lihtsalt pidin selle kirjutama, selles mõttes – kogu lugu.

Muidu oleks jäänud kripeldama.

Muidu oleks jäänud kripeldama. Ka järgmise romaani idee on olemas, aga seda hakkan ma kirjutama alles viie aasta pärast, nii-öelda korralikult tahan ta läbi seedida.

Aastal 2001 paiskasid välja, et mõne aasta pärast kavatsed sa luuletuskogu avaldada, siiani ei ole seda tulnud…

Jah, ma paari aasta pärast plaanin. Materjal on olemas, kuid osa luuletusi on veel visandlikud – kokkuseadmine ja komponeerimine, noh läheb aega sellega veel.

Kas sa võid tuua näiteks mõningaid luuletajaid, pead sa ennast kellegagi sarnaseks, või on sul eeskujusid, kellelt sa oled teadlikult või alateadlikult midagi üle võtnud – räägi paari sõnaga.

Eesti luulest on lemmikuteks, keda ma ikka üle loen, Viivi Luik, siis Kaplinski, ja muidugi varajasem Paul-Eerik Rummo on täiesti aegumatu. Peep Ilmet ja Indrek Hirve tugevamad, üheksakümnendate keskel ilmunud asjad, «Põuasinine».

Aga vaadetelt ma olen selles mõttes panteist, nii-öelda – Kaplinskile lähemal, kuigi mu luulekeel on natuke erinev tema omast.

See inimkeskne maailm on suhteliselt võõras mulle, ma arvan, et inimkond tähtsustab üle selle traagika, et tuli, tekkis inimene ja nüüd see iga hinna eest peab olema ja arenema. Minu meelest on üks osa looduse tsüklist, et inimkond on, tuleb ja kaob.

Sa ütlesid, et oled panteist, see tähendab, et püüad võimalikult vähe loodust häirida?

Panteism ka filosoofilisemas tähenduses, inimene arvab, et tema valitseb loodust, ega anna endale tegelikult aru, et tegelikult loodus valitseb inimest seestpoolt. Need tungid, kurjus, võimuiha, mis on meie sees, on ju puhas loodusnähtus. Räägitakse kasvatusest, tarkustest, lapsepõlvest – tegelikult on see jäämäe veepealne osa, üheksakümmend viis protsenti on selline…

…animaalne siis?

Jah, võib ka nii öelda, et loodus valitseb inimest.

Seda küll, aga inimene väga jõhkralt sekkub looduse käiku.

Jah, ta sekkub jõhkralt, aga seda kiiremini ta tõmbab endale vee peale, seda kiiremini ta lõpetab oma eksistentsi. See tähendab minu arust ikkagi seda, et ka seal on looduse käsi mängus, mida rohkem inimene jõhkralt sekkub, seda kiiremini saab loodus alustada otsast peale, ilma inimeseta puhtalt lehelt.

Põhimõtteliselt selles vooluvees ma praegu sõidan. Samas huvitab mind ka zen-budism viimasel ajal, noh selline – kuidas ma ütlen – meditatsioon tühjusest või olematusest.

Miks sa kirjutad nii, muinasjutulaadselt, kust see tuleb?

See on minu viis asju näha, ma nagu muud moodi ei oskagi eriti kirjutada – see on üks vaatenurk reaalsele maailmale. Muinasjutu kandi pealt räägin ikkagi iseendast ja reaalsest elust.

Peites reaalse elu ja need reaalse elu impulsid teistsugusesse vormi, on samas võimalik need ka välja kirjutada.

Olen varem maininud, et kui keele gravitatsioon või keele raskuspunkt saab ületatud, siis hakkab lugu iseennast lahti jutustama ja laotab ennast mingisugusele maastikule laiali ning minu ülesanne on lihtsalt seda maastikku jälgida, ühesõnaga lugude kaardistamine.

See keskne lugu peaks ennast lahti kerima niimoodi, et seal oleks mingit toorust, ootamatust, lugu peab olema mingis mõttes ohtlik.

Sa muidugi liigud ringi, ja kui sa avatud pilguga ringi liigud, siis sa saadki selle maastiku kätte, kas või rattaga sõites ja nii edasi.

«Rändaja õnne» avapala sündis selles mõttes kõige puhtamalt, et tõesti rattaga sõitsin sealt Taageperast ja tee peal tuli rütm, ja ma tulin ratta pealt maha, kirjutasin märkmikusse üles.

Üks aspekt on veel muusikaline kontekst – heliline või muusika sarnane tunne, et sa kirjutad mingis helistikus, vähemalt mul. On olemas filosoofilist tüüpi kirjanikke, aga mina olen pigem selline...

See ongi selles mõttes paralleel, et sa kirjutad nagu luuletust, see tähendab, et su keel on kujundlik ja sõnastus on nagu – noh, nagu pärlid on laused reas.

See hakkab mu enda sees; kui mitu tegelast omavahel vestlevad, ei kuule ma neid häälega rääkimas, vaid teatavas meloodias. See ei pruugi olla rütmiline muusika, vaid nii-öelda kõhutunne, mingisugune groteski- või absurdiaisting, mis kirjutamisprotsessi vallandab.

Väga loogiline, filosoofiline vestlus jutustuse sees võib olla täiesti aloogilise tõukega, ta võib sündida väga imelikult – helistik, mis seda kannab, on sageli mingisugune tunne või rütm.

Hiljuti nägin, kuidas tänaval üks inimene lihtsalt kõndis kummalise sammuga, ja ma vaatasin, et ta on maamõõtja sammuga, ja sealt tekkis kohe, et jah, maamõõtja poeg, kes kõnnib täpselt meetriste sammudega kogu aeg. Tekib siuke kujund ja see kujund võib koos mingi rütmiga viia uue looni.

Seda ma nimetaks ka geometriseeritud looduseks, mis minu kaudu kõneleb. Tähendab, see ongi seesama loodus, mida ma enne juba mainisin, mida ma panen kõnetama, kas või siis väga loogilises keeles, aga ta sünnib aloogiliselt, ta sünnib mingisuguse loodusliku rütmiga, mis on minu enda jaoks ka mõistatus, mida ma tahaks teada saada.

---

Heinsaar Supilinna agulimiljöös

Üheksakümnendatel oli niimoodi, et võis sisse astuda korterisse, uks oli lahti – nimetatakse seda kas või skvattimiseks – kaks maja [MH praegusest elupaigast] edasi asustasime korteri, nii-öelda miljonivaatega Emajõele. Praegu maksavad sellised korterid miljon, siis lihtsalt elasid seal.

Käisid inimesed koos, jõime ümber suure laua teed ja arutasime kirjandusasju, jõime muidugi ka veini või nii. Kolmetoalises korteris elas üks maalikunstnik ja mina, kumbki omas toas ja keskmine tuba oli salong. Elasime seal viis aastat nagu mõisahärrad, 93 ruutu oli korter, see oli tohutu suur, suured aknad jõele.

Siin on jah tiireldud, olen vähemalt kolme või nelja korterit illegaalina asustanud või niimoodi elanud, et üüri pole pidanud maksma. Viimaks linnavalitsus muidugi lõi välja, aga sinna läks väga palju aega, kui nad avastasid.

Ausalt öeldes Supilinn on praeguseks ära lörtsitud – puumajade keskele on kummalisi uusmaju ehitatud. Mulle meeldib selles mõttes Karlova rohkem – käin seal jalutamas, ta on selline suur ja terviklik puulinn.

---

Raamatud

«Vanameeste näppaja» (2001)

«Härra Pauli kroonikad» (2001)

«Artur Sandmani lugu» (2005)

«Rändaja õnn» (2007)

Hindamisi

«Liblikmees» – Friedebert Tuglase novelliauhind 2000

«Vanameeste näppaja» – Betti Alveri debüüdiauhind 2001

«Härra Pauli kroonikad» – kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia 2001

«Ilus Armin» – Friedebert Tuglase novelliauhind 2002

«Rändaja õnn» – kultuurkapitali kirjanduse vabaauhind 2007

---

* Vt Marc Chagalli pilte, sh «Linna kohal».

    Tagasi üles