Savisaar ja vene valijate hääled

Foto: Graafika: PM

Edgar Savisaar ja Keskerakond on Eesti venekeelse elanikkonna toetuse võitnud aastate jooksul ning vähemalt lähiajal on konkurentidel väga raske seda toetust kahandada.

15. mail 1990 korraldas venekeelne Interrinne Toompea lossi ees meeleavalduse, mis ähvardas kontrolli alt väljuda. Oli oht, et mässajad tungivad valitsushoonesse, ja peaminister Savisaar kutsus eestikeelses raadios rahvast Toompeale. Olukord lahenes õnneks veretult.

Kui aprillis 2007 asus valitsus Tõnismäel pronksmehe juures väljakaevamisi korraldama, reageerisid venekeelsed aktivistid sellele mürgliga, milletaolist vähesed karta oskasid. Linnapea Savisaar aga distantseerus valitsuse toetamisest ja kutsus hiljem kokku kodurahu foorumi.

180-kraadine pööre

Neid sündmusi lahutab 17 aastat. Mõlemal puhul oli Tallinna kesklinn tulvil venekeelseid mürgeldajaid ja valitsusvastaseid protestihüüdeid.

Kuid ühel juhul protestiti Savisaare vastu, teisel juhul aga saatis Savisaar oma kriitikanooled teele samade märkide pihta, kuhu sihtisid protestijad. Kuigi kriitikaplatvormid on erinevad, ei jää see märkamatuks. Noored vene aktivistid leidsid, et nende lemmik Eesti poliitikas võiks olla just Keskerakond.

Tegemist on väga tähelepanuväärse arenguga: tegelaskuju, keda Moskva-meelsed esialgu vihkasid, on süstemaatilise tegevusega kunagistest vastastest ja neile peale kasvanud muulaste põlvkonnast teinud oma andunud toetajad. Kuidas? Ja miks?

1991. aastal asutatud Keskerakonnas polnud veel näha tulevast venekeelse elanikkonna huvide monopoolset väljenduskanalit. Kuna Savisaare kui poliitiku vundament oli laotud Rahvarinde populaarsusest, ei olnud tal ka tingimata vaja otsida toetust muukeelsetelt elanikelt.

1995. aasta sügisel viis lindiskandaal siseminister Savisaare ametist. Ta taandus lühikeseks ajaks poliitikast, ent sai seejärel taas Keskerakonna juhiks. Valitsusest jäi see partei eemale enam kui kuueks aastaks.

Savisaar pühendus neil aastatel peamiselt munitsipaalpoliitikale Tallinnas ja alustas süstemaatilist tööd venekeelsete valijate häälte võitmiseks. Venekeelse valija pärast käis niigi äge võitlus etniliste pisiparteide vahel. Edukaim vene parteidest oli Ühendatud Rahvapartei, kes saavutas esinduse parlamendis ning tuli partnerite toel võimule mitmes linnas.

Savisaare sunnitud pagendus munitsipaalpoliitikasse lõppes alles 2002. aastal, kui võimule tuli Siim Kallase valitsus. Selle valitsuse põhiülesandeks oli viia Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse. Kuid Savisaar ja Keskerakond ei hüljanud oma venekeelseid valijaid. Kaksikliidu valitsuse rahvastikuministriks sai näiteks endine Narva linnapea Eldar Efendijev.

Võttis vene valijad üle

2003. aasta valimised näitasid, et Savisaare pühendumine muulastest valijatele hakkab dividende tooma. Keskerakond võitis riigikogu valimised enam kui 125 000 häälega, samas kui kohaliku vene poliitika senised staarid Ühendatud Rahvaparteist kogusid umbes 11 000 häält ning jäid riigikogust hoopis välja.

Eesti parlament oli seega jäänud mitte-eestlaste nišihuvide otsese ja selge esindajata. Kuid Keskerakond ei jätnud auku tühjaks. 2004. aasta detsembris tabas Eestit pisike poliitiline maavärin, kui sai avalikuks, et tsentripartei sõlmib koostöölepingu Venemaa võimuparteiga Ühtne Venemaa.

Selles dokumendis oli muu hulgas öeldud: «Pooled viivad läbi konsultatsioone ja vahetavad informatsiooni aktuaalsetes küsimustes Eesti ja Venemaa suhetes ning laiemas rahvusvahelises kontekstis.»

2005. aasta sügisel võitis kohalikud valimised Tallinnas taas ülekaalukalt Keskerakond, tuues  oma nimekirjaga volikogusse mitu uut vene päritolu nime.

2009. aasta oktoobris said need muulastest kohalikud elanikud, kes pole Eesti kodanikud, esimest korda pärast pronksööd valimistel oma meelsust väljendada. Edgar Savisaar kogus Lasnamäel ligi 39 000 häält, tema juhitud Keskerakond oli valimiste võitja.

Valimistel rahvuse ega koduse keele järgi tulemuste statistikat ei tehta, ent valimiseelsete küsitluste põhjal oli Keskerakond venekeelsete valijate seas välja võidelnud monopoolse rolli.

Kommentaar

Argo Ideon:

Nii nagu Eestis on tänapäeval pea mõeldamatu, et valitsuskabinetti ei kuulu ainsatki naisministrit, peab juurduma meil ka hea tava, et valitsuses on esindatud need Eesti ühiskonna liikmed, kelle emakeel pole eesti keel.

Muidugi ei tule siinjuures unustada pädevuskriteeriume. Kuid väita, et Eesti Vabariigis ei ole sadade tuhandete muulastest kodanike hulgas inimest, kes ministritööga hakkama saaks, oleks lihtsalt rumalus.

Kui praegune vähemusvalitsus soovib ennetada 2011. aasta valimistel Keskerakonna tõenäolise «prääniku» venekeelsele valijale – kui meid toetate, viime venelased valitsusse –, tuleks see samm astuda juba enne, kui valimised on käegakatsutavasse kaugusse jõudnud. Seda tuleks teha isegi hinnaga, et taastatakse vahepeal kaotatud portfellita rahvastikuministri koht.

Valitsuserakonnad võivad ju hellitada naiivset lootust, et Andrus Ansipi valitsuse ajal kodanikuks saanud uuseestlased toetavad neid selle eest automaatselt. Aga see on vale lootus. Praegu oleks palju kindlam eeldada, et oma veel trükilõhnalise Eesti passiga lähevad värsked kodanikud 2011. aastal riigikogu valimistel just Keskerakonna kandidaatide poolt hääletama.

Venelasest minister Eesti valitsuses poleks mingi järeleandmine või lõivumaksmine tobedale poliitkorrektsusele, vaid see oleks lihtsalt selle valitsuse nägu, mis on pööratud märgatava osa poole Eesti ühiskonnast.