Juhtkiri: La Manche’i kohal on taas udu

Foto: Urmas Nemvalts

Viimastel kuudel on Briti valitsus hoogustanud väitlust tööjõu vaba liikumise piiramise üle. See ei anna Suurbritanniale mitte üksnes «vastiku riigi kuvandit» (nagu leidis Euroopa Komisjoni tööhõive ja sotsiaalküsimuste volinik Laszlo Andor), vaid võib jahendada niigi leigeid suhteid ülejäänud Euroopa Liiduga. Tööjõu vaba liikumine Euroopa Liidu sees on üks ühtse siseturu aluseid, ja selle kõigutamine ei ole midagi, millega liit niisama kergekäeliselt leppida saaks.

Mõneti raske on uskuda, et sisserände piiramine tegelikult Suurbritannia majandusele nii märkimisväärselt hästi mõjuks, et see kehvemad suhted ELiga üles kaaluks. Statistika näitab, et pigem on tegu marginaalse probleemiga. Sama kinnitas mõni päev tagasi ka Euroopa Liidu siseasjade nõukogu: teises liikmesriigis elab vaid 2,8 protsenti Euroopa Liidu kodanikest ja enamik neist on kolinud töö, mitte sotsiaalabi tõttu.

Kui veel konkreetsemaks minna, siis Euroopa Komisjoni koostatud raporti järgi oli 2011. aastal Ühendkuningriigis tööotsimistoetuse taotlejatest vaid 2,6 protsenti teiste ELi riikide kodanikke. Ning ainult 13 000 taotlejat olid pärit mõnest 2004. aastal ELiga liitunud kaheksast Ida-Euroopa riigist, s.o kõigist toetusetaotlejaist alla ühe protsendi.