Mõnuga jutustatud, tahe lugemine

Rein Veidemann
, TLÜ EHI professor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pidulust: raamatu autor koos abikaasa Marikaga
Pidulust: raamatu autor koos abikaasa Marikaga Foto: Repro

Tänavuse suve raamat! – võiks öelda Heinz Valgu, legendaarse kunstiklubi kunagise kauaaegse presidendi mälestusteose kohta. Suveraamat selles mõttes, et 1935. aastal Vabaduse väljaku ääres valminud Kunstihoone keldrisse sisse seatud Kujutavate Kunstide Klubi ajalugu selle algusest peale ja taasavamisest 1958 kuni 1990ndateni jutustatakse ehtvalgulikul muhedal viisil. Autor lõpetabki saatesõna raamatule soovitusega «Mõnusat lugemist!».

Ja selles ei pea pettuma. Hüperboolid, vürtsikad võrdlused, galeriitäis saržilikke portreid KuKule hinge andnud kunstnikest, muusikutest, teatraalidest, kirjanikest ja teistest kultuuritegelastest, sekka anekdootlikke lugusid KuKus juhtunust ja seal räägitud anekdoote endid, ülevoolavaid kirjeldusi KuKu ballidest, tema «püsielanikest», lisaks mahukas ja autori poolt humoorikalt kommenteeritud fotokogu – kõik see suubub üheks kujundiks, KuKuks kui «oaasiks keset nõukogulikku kõrbet» (lk 165).

Tõepoolest, keldritest oleme lugenud enamasti kui piinakambritest või siis põrandaaluste mässajate varjupaigast. Aga siin, palun, on KuKu keldrirestorani näol tegemist hoopis kultuuriloojate elurõõmu, boheemluse, vabadustunde väljaelamise paigaga, kus sündisid performance’id veel enne, kui sellest sai etenduskunsti žanr; kus kunstirahvas tundis end elavas suhtluses ühtse ja võrdse kogukonnana («ühtne perekonnatunne», ütleb Valk); kus maksid kirjutamata reeglid ja võidutses vaim(ukus). «Võib liialdamata tõdeda, et hiilgavate sõnameistrite kontsentratsioonilt ühe ruutmeetri kohta ei olnud KuKule võrdset kogu Eestis,» kõlab Valgu kommentaar.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles