Riigi ja advokaatide põhimõtteline vaidlus

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Justiitsminister andis eile oma selgesõnalise käskkirjaga kõlava stardipaugu vaidlusele advokatuuriga. Küsimus on selles, kui palju peab maksumaksja tasuma advokatuurile õigusabi andmise eest neile inimestele, kes ise advokaati palgata ei jaksa.

 Vaieldavad küsimused tõotavad aga minna tunduvalt põhimõttelisemaks kui pelgalt üks rida riigieelarves. Kas riik saab sundida advokatuuri liikmeid andma riigi õigusabi odavamalt, kui on nende töö turuhind? Kas advokatuur on kutseühing nagu iga teinegi või peab täitma talle seadusega antud eristaatusest lähtudes ka erilisi kohustusi?   

Advokatuur on siiani asja käsitlenud nii, et riigi õigusabi juhtumid antakse neile advokaatidele, kes on nõus neid pakutud tunnitasu eest tegema. Ja kui vabatahtlikke on liiga vähe, siis küsib advokatuur raha juurde. Justiitsminister ütleb oma eilses käskkirjas, et raha juurde ei anta ning advokatuur peab hakkama riigi õigusabi põhimõtteliselt teisiti korraldama.

Riik on andnud advokaatide tsunftile erilise staatuse ja seega advokaatidele võimaluse müüa oma teenuseid kõrgema hinnaga, kui teised juristid küsida saavad. Selle eest peaks kõik tsunfti liikmed võrdselt kandma avalik-õiguslikku kohustust: andma riigi pakutud hinnaga õigusabi neile, kes turuhinnaga advokaati palgata ei suuda.