Juhtkiri: riigigümnaasiumide loomine on õige suund

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Pikkade vaidlusi täis aastate vältel on koolivõrgu reforme eest vedanud poliitikuid tembeldatud mitmesuguste halvustavate nimedega. Tegu oleks olnud justkui nendega, kes väikeste kohtade inimestelt viimsegi lootuse võtavad – tahavad väikekoole käsukorras kinni panna nagu okupandid. Nüüd loeme, et neist, kes tahavad oma kodukohta riigigümnaasiumi, on ministeeriumi ukse taha moodustunud piltlikult öeldes juba tubli järjekord.

Rahvaarv, see, kui palju ühel või teisel aastal igas maakonnas õpilasi gümnaasiumiikka jõuda võiks, on olnud kõigile teada. Madal sündimus koostoimes (sise)migratsiooniga ei oleks tohtinud jätta ruumi illusioonidele, et kõik saavad jätkata midagi muutmata, et keegi ei pea tegema valusaid otsuseid. Samas on mõistetav olnud ka omavalitsuste võitlus gümnaasiumi allesjäämise eest oma vallas. Kokkuvõttes tähendaks aga valdade omavaheline iga hinna eest konkureerimine seda, et ühel hetkel oleksime avastanud, et mõnes suures piirkonnas polegi enam elujõulist ja head haridust pakkuvat gümnaasiumi. Tunnistagem, et uhkus on sageli ahvatlenud valdu sellele, et oma kooli gümnaasiumiosa peetakse üleval põhikooli arvelt – järeleandmisi tehakse siis ju põhikooli õpilaste hariduse kvaliteedis ja heaolus.  

Riigigümnaasiumide loomine on nagu turvavõrk puhuks, kui omavalitsused enam ei jaksa oma gümnaa­siume üleval pidada. Arvud räägivad selget keelt ning küllap näeme järgnevatel aastatel ridamisi omavalitsusi, mis gümnaasiumiosa sulgevad, ja kohalik maasoolakeskus jätkab põhikoolina. Seda ministeeriumi sunnita.