Kurvameelse kangelase elu

Maarja Undusk «Eksinud poeg» (2014) Foto: Sirja-Liisa Eelma

Elu on ainult üks hetk, lühike jalutuskäik sünni ja surma vahel, ja ka parima tahtmise juures ei jõua suurt midagi ära teha. Alles hingasime sisse, kui juba tuleb hingata välja. Alles sündisime, kui juba ootab ees minek. Ainus, mis loeb, on hingamine ise, sünni pühitsemine surma inspireeriva kohaloluga, elu vääramatu kulgemise kogemine loominguna.

Maarja Undusk on oma näituse «Kangelase elu» idee põiminud ümber Albrecht Düreri tuntud graafilise teose «Melanhoolia» (aastast 1514). «Melanhoolia» repro galerii seinal tervitab vaatajat varauusajast, mil melanhooliat peeti tervisehädaks, mis oli paljuski sarnane tänapäeval nii laialt levinud depressiooniga.

Unduski Kangelast vaevab või ka ülendab poetiseeritud raskemeelsus. Nagu Düreri vaselõikel, nii helendab ka Unduski joonistustel valgus, mõnikord piimjas, mõnikord roosa, mõnikord isegi must. See on justkui anonüümse elujõu katkematu juurdevool, mis tulles avab meie silmad kaduvikule ja minnes joonistab meie nägudele aina sügavamad kogemuskortsud, tundmata vähematki huvi selle vastu, kuidas meil läheb. Elujõud liigub vääramatus voolusängis, pakkumata ühtki teist võimalust.