Värvide mäng – kollasest päikesest musta mullani

Mulla värvidepalett sõltub mulla tekkest. Mulla tekke järgi võib oletada ka varajasi inimasustusi ning ehk sedagi, mil moel meie esivanemad elasid. Foto: ENE KALLAS

Fakt on, et kui inimese hing siitilmast lahkub, siis jääb temast järele kest. Küüniliselt võttes kulumaterjal, mis maha mattes laguneb, ja saab mullaks. Või saab tast põletades tuhk ning kui tuhk tuulde visata, siis jõuab ta aja jooksul maapinnale ning saab ikkagi mullaga üheks.

Aga veel lause esimesest poolest. Ilmselt pole olemas veidigi kooliharidust saanud last, täiskasvanust rääkimata, kes ei teaks Aadamat, esimest inimest. Laskumata teoloogiasse, religiooniajalukku- ja semantikasse, saab öelda, et semiitlikku päritolu sõna «adam» on tuletis noomenist «adama». See viimane aga tähendab maapinda. Täpsemalt öeldes, mulda, põrmu. Ning «adam», eesti mugandusega «Aadam», tähendab sõna otseses mõttes mullast võetut.

Nii on sel käibefraasil, mille päritolu viitab kristlikule originaalile ja sealt edasi minnes semiitlikele juurtele, mitte niivõrd religioosne tagapõhi, kuivõrd sõna-sõnaline. Muld on see, mille juures algab ja lõpeb kõik. Kui mõelda elule väikesel planeedil nimega Maa.

Maa kui sammaldunud kivi

Mullateadlase Priit Penu sõnul võiks mõelda maakerast kui sammaldunud kivist. Sammal võiks olla metsa metafoor. Sambla all on aga alati väike kiht mulda ning nõnda ümbritseb muld õhukese kilena maakera, luues elu.

Must horisont, mis mulla kõige esimese kihi moodustab, on tekkinud ainult tänu taimedele. «Olen naljatamisi öelnud, et see on kõva värvide mäng – kollane päike teeb meile rohelised taimed ja need teevad meile musta mulla,» märkis mullateadlane.

Kui sammalt hakata vaikselt ülespoole kergitama, siis on näha, et kivi sätendab. See on värske pind. Muld ju töötleb pidevalt maa sees olevaid kivimeid, värskendab neid ja murendab. Mullas on elu. Jällegi, kasutades kulunud fraasi –

ühes peotäies mullas on rohkem organisme kui maakeral inimesi – on see vägagi kõnekas fakt.

Nimelt leidub mullas palju igasuguseid baktereid, vetikaid ja seemneid. Muld hoiab alles, säilitab n-ö elu algust. Kõik teavad ju, et kui metsast on toodud peotäis mulda, hakkab sealt igasuguseid taimi võrsuma. Ilma seemneid mulda panemata. Või mis metsast, paned kasvuhoonesse mulda, mis on võetud oma aia teisest otsast, ning seal nad mõne aja pärast ongi. Taimed, mida hoolas aednik nimetab umbrohuks. Ja neid on palju.

Saaremaal päris Viidumäe külje all leidub mulda, mida on Eestis, isegi maailmas, väga vähe. Nimelt on endise Lümanda Suurjärve kõrval, vana raba asemel tekitatud turvasmullaga ala. Eriliseks teeb selle mulla Viidumäelt alla voolav allikavesi, mis toidab mulda. Tavalisi turvasmuldi aga Saaremaal jagub, mis toob kaugemate maade mullaeksperte siinseid viljakaid muldi uurima.

Lendav turvas

Põllumeestel on vaja teada, millal oma maalt head saaki ei saa. Tavaliselt on seda väga raske öelda, sest mulla tekkeprotsessid on aeglased. Turvasmuld on aga üks väheseid, mille kohta mullateadlased saavad väga täpselt väita, millal põllumehel ei ole enam viljakat pinda.

«See on muld, mis lihtsalt kaob käest ära,» selgitas mullateadlane Penu. «Kui kultuuristada soomulda ja hakata seda harima, siis on nii, et kui sellega igal aastal tegeleda, siis haihtub ära umbes kaks sentimeetrit turvast aastas. Kui seda kasutada rohumaana, siis umbes üks sentimeeter.» Priit Penu näitas kaevet, milles turbahorisondi tüsedus oli 70 sentimeetrit. Kui oletada, et see jääb rohumaaks, siis võiks öelda, et 70 aasta pärast on selle turbaga kõik.

Oluline on, et kuskil Euroopas turvasmullad säiliksid. Ja eriti praegu, kui teemaks on kliimamuutused. «Muld on maailma üks kõige suuremaid süsinikureservuaare,» sõnas Penu. Nimelt, kui turvas on kogu aeg märg, siis ei meeldi ta elupaigana mikroorganismidele, samuti ei pääse õhk ligi. See omakorda tähendab, et ei saa toimuda orgaanilise aine lagunemine. Aga niipea, kui viia veetase alla, hakkab tekkima õhku ja orgaaniline aine mineraliseerub. Sõna otseses mõttes laguneb ta süsihappegaasiks ja veeks. Ja lendab ära.

Iga päev tuleb ju uksest ja aknast teateid selle kohta, et kui CO2 sisaldus õhus suureneb, siis ... teadagi mis. Ja kui nüüd mõelda, mis juhtub turvasmullaga siis, kui ta laguneb, suurendab ta kindlasti CO2 sisaldust õhus, seega tekitab kliimaprobleeme juurde. Orgaanilise aine sisaldus on turvasmullas ju väga suur.

Lihtne arvutustehe kasvõi sellesama näidiskaeve juures näitaks, kui palju süsinikku õhku lendab. Seega on väga oluline neid muldi kaitsta. Saaremaal on oldud väga agarad, ja looduslikest soodest on alles jäänud vaid 5%, aga siin jagub soomuldi.

Mineraalid

Muldade üks olulisi tunnuseid on mineraalse osa olemasolu. Mulla mineraalsete osakeste suhteid reguleerib selline mõiste nagu mullalõimis. See ütleb, millises vahekorras on omavahel mullaosakesed. Turvasmullal on aga mineraaliosi väga vähe, mis omakorda on seotud mulla tekkega. «Kui seal oli järv (Lümanda Suurjärv – toim), siis siin oli järve ümbruse madalam soo, ja kõik, mis soos kasvas, langes siia pinnale. Ning nad ei saanud laguneda, sest olid sisuliselt vees. Nii kasvaski turbahorisont,» rääkis Penu.

Eesti keskmine turbahorisondi kasv on 0,5 millimeetrit aastas, ent on olnud igal aastatuhandel erinev, otseses sõltuvuses kliimatingimustest ja geograafilisest asukohast. Esimesed soode taastamise katsed on juba toimumas. Põllumeeste jaoks on aga oluline, et kui hakata oma maid kuivendama, siis väga tähtis on n-ö kahesuunaline liiklus. See tähendab, et vett ei lastaks kogu aeg ära, vaid kuivandussüsteemi oleks võimalik ka sulgeda. Ning see omakorda tähendaks turba aeglasemat lagunemist. Soomaade viljakus baseerub suuresti turbakihi väga heal lämmastikusisaldusel ehk vanade varude kulutamisel.

«Eesti mullateadlaste üks initsiatiive on leidnud päris head vastukaja,» kõneles Penu. «Alates käesolevast aastast makstakse põllumajandustootjatele toetust ka selle eest, kui nad säilitavad turvasmuldi. Ning see ongi mullakaitsetoetus. Selle sisu on väga lihtne: need, kelle maade peal on turvasmullad, ja kes neid ei hakka üles harima, need saavad selle eest 50 eurot hektari kohta. See oli meie väike panus.» Selle toetusega liitus 9800 hektarit põllumaid. Niisiis saab öelda, et ligi 10 000 hektaril on garanteeritud, et neid ei hakata üles harima järgmisel viiel aastal.

Kuidas lihtsalt mulda määrata

Kui labidat mulda lüües on aru saada, et tegu on turbaga, siis süstemaatika järgi peaks ära mõõtma turbakihi paksuse. «Ma ütlesin meelega valesti, mullateaduses ei öelda kunagi paksus, vaid tüsedus,» märkis Penu. Kui see tüsedus on üle 30 sentimeetri, siis ongi tegemist turvasmullaga. See aga jaguneb omakorda kolmeks turbamullaliigiks: madalsoomullaks, siirdesoomullaks ja rabamullaks. Muidugi ei piirdu jaotus vaid loetletuga. Turvasmuld on muuseas see, mida toorelt inglise keelest võiks tõlkida orgaaniliseks mullaks.

Muldade täpseks määratlemiseks on paar väga olulist näitajat – millest üks on mulla pH ehk happesus. Tavaliselt määratakse seda laboris, aga on olemas väga lihtne tester, mis ongi mõeldud perenaistele.

Kui tavaliselt teame, et taimne materjal on happelise iseloomuga – ja turbad on enamasti happelised –, siis 3,5 ja 4 pügalat on täiesti tavaline pH-määr. Teine väga tähtis vahend, mis mulla määramisel peab kaasas olema, on soolhape. Sellega vaadatakse muldade aluselisust ehk karbonaatide sisaldust.