Tallinna ülikooli rektorikandidaadid leidsid tänases debatis, et eesti ja inglise keele vahekord õppetöös ja teadustöös peab kujunema paindlikult.
Rektorikandidaadid: õppekeel ülikoolis peab olema paindlik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiit Land leidis, et inglise ja eesti õppekeele küsimust ei saa lahendada kogu ülikoolis ühtemoodi. Ta märkis, et on ka ise nii eesti kui võõrkeeles ainet õpetanud. «Kui võtta õppeaine sisu, siis suudan seda teha kvaliteetsemalt, kui õpetan keeles, mis on valdavalt eriala keel. Aga see on valdkonniti erinev, sotsiaalias ilmselt eesti keele kasuks,» arvas ta.
Peeter Kreitzbergi hinnangul tuleb see erinevus esile ka sõltuvalt selles, kas rääkida bakalaureuse- või doktoriõppest. «Ei peaks seadma eesmärki, et terve rida õppekavasid oleks ainult inglise keeles, kuid milles me oleme tugevad, seda peaks inglise keeles ka õpetama,» arvas ta. «Mitte iga hinna eest, aga vaid siis, kui õpe on tugev.»
Ka Anu Toots sõnas, et talle meeldiks, kui õppetöö keele valik oleks paindlik. «See võiks tulla iseenesest. Mul näiteks täna olid osad slaidid ingliskeelsed, sest - ütlen ausalt - ei viitsinud neid ümber tõlkida. Mulle meeldiks, kui tudengkonnale poleks see probleem ja ta suudaks kiiresti õppes kahele-kolmele keelele ümber lülituda.»
Eestikeelne makulatuur?
Emakeelsete teadustööde avaldamise osas jäädi erinevatele seisukohtadele.
«Kasvatusteaduste tööd, mis lahendavad mõnd olulist lokaalset küsimust, ja millel pole laiemale maailmale suuremat tähtsust, pole võõrkeelne publikatsioon oluline. Seega tuleb eestikeelsuse osatähtsust võrrelda ka arendustööde tähtsusega,» arutles ta. Ta tõi näiteks, et oleks ülioluline lahendada küsimus, kuidas venelastele Narvas eesti keelt õpetada.
Anu Toots vaidles Kreitzbergile vastu ja pidas eestikeelseid publikatsioone oluliseks igas valdkonnas. «Ma ei jaga seisukohta, et kasvatusteadused tegelevad väga spetsiifiliste rahvusküsimustega, umbes et keda see setu värk ikka huvitab. Me näeme ka teiste väga pisikeste kogukondade teemalisi artikleid rahvusvaheliselt - järelikult on seal midagi olulist leida kõigile. Nii et kes uurib näiteks setu kultuuri ja leiab, et ei saa avaldatud, siis küsimus on selles, kuidas on artikkel kirjutatud ja kellele adresseeritud,» arvas Toots.
Land arvas aga samuti, et mõnes valdkonnas iga hinna eest eesti keeles publikatsioone tehes toodetakse ainult makulatuuri, mida keegi ei loe.
Land tõi ka välja, et ülikool peaks õppetöö rahvusvahelistumiseks olema rohkem valmis võõrkeeles õpetama ja tegema uusi ingliskeelseid õppekavasid. «Ma ei jaga hirmu, et siis lähevad meilt ajud ära. Me ei pea välismaale minekut taunima, vaid looma tingimusi, et nad tuleks tagasi.»
«On oluline, et õppejõud käiksid välismaal ja suhtleksid aktiivselt välismaa ülikoolidega, teadustöös on see täiesti normaalne. Doktorandid peaksid olema ühe semestri välismaal,» arvas Land.
Kreitzberg seevastu tõdes, et andekate tagasitoomise programmis on ka omad ohud. «Tulevad tagasi ja neile hakatakse maksma kolm korda kõrgemat palka, samas kui kõrval hea spetsialist jääb madalamale palgale - see tekitab probleeme,» arvas ta.
«Ma ei pelgaks ka venekeelseid õppekavasid, et teenindada endiste SRÜ riikide tudengeid – ma tean, et see arvamus tekitab poliitilistes ringkondades suured mõttekrambid, aga ma kaaluks seda,» lisas Kreitzberg.